neljapäev, 3. august 2017

Mis mulje ma inimestele jätan?


Räägitakse küll, et enesekindel inimene ei hooli sellest, mida teised temast arvavad. Mina mingil määral nõustun selle väitega, samas ei nõustu ka.
See, millise mulje sa inimestele jätad, määrab suuresti su käekäigu. Sa ei eksisteeri üksi siin maailmas ja paratamatult tuleb kokku puutuda ka teiste inimestega. Siis on ju ometigi oluline, mida sinust arvatakse? Või ei ole?

Hakkasin sel teemal sügavamalt juurdlema eile, kui mulle jõudis kohale, et äkki inimesed ei tule ühistrenni minu pärast! Ma olen äkki liiga veider. Või liiga intensiivne. Liiga suur lobamokk? Jätan endast rumala mulje? Kas minu seltskonnas on ebamugav viibida?



Otsustasin praeguseks ühistrennid ära jätta. Käin ja teen üksi oma trenne, pole vaja endale veel rohkem negatiivset tähelepanu tõmmata kirjutades, et jälle keegi kohale ei ilmunud.
Loodetavasti sai kasvõi ükski inimene mingit kasu mu ühistrennidest.

Tulles tagasi selle juurde, mis mulje ma teistele inimestele jätan. Noh, ma ise muidugi loodan, et ma jätan sõbraliku, murevaba, rõõmsameelse ja sportliku mulje, kuid see ei pruugi üldse nii olla.

Äkki minu sõbralikkus tundub hoopis ülepingutatud, murevabadusest pole haisugi ja sportlik ma ka välja ei näe. Võib olla spordiriietes veel, aga niisama?

Mäletan, kui ma kaks aastat tagasi oma esimesi jooksutosse ostma läksin. Marssisin nina püsti Sportlandi sisse ja olin otsustanud oma peas, et ma olen juba nii vinge jooksja, et lasen end nõustada ja endale igasugu fäänsisid jooksutosse pähe määrida.
Läksin tossuriiuli juurde, aga ei leidnud kohe nagu ühtegi ilusat, mis oleks olnud alla 100 euro ja ma olin natukene tujust ära. Katsusin seal erinevaid mudeleid, ühte oleksin tahtnud jalga proovida. Otsisin teenindajat. Pilguga ei silmanud, ainult kassas oli üks ja temal oli järjekord. Mõtlesin siis, et ootan natukene, küll keegi tuleb. Heh, ei tulnud kedagi. Siis aga ilmus meeste jalatsiriiuli ette üks vähe turskema olemisega isend ja tolle juurde ilmus eiteakust kohe teenindaja, vedas erinevaid numbreid ette, näitas, jutustas, naeratas. Minust vaadati lihtsalt mööda. Tundsin ennast maailma mõtetuima eidena too hetk.
Ei pea vist lisama, et jooksutosse ma tol korral endale ei saanud. Lonkisin nina maas poest välja ja otsustasin, et otsin need jooksutossud mujalt. Lõpuks ostsin oma esimesed jooksutossud enne 33. Tartu Jooksumaratoni toimunud spordikaupade laadalt Lõunakeskuse Liuväljalt. Maksid soodukaga vist mingi 50 eurot ja käivad siiamaani minuga jooksmas. Kulumismärke ei tähelda. Eelmine aasta sai ju vaid paar korda jalga pandud (rasedus ja värki).


Ma tahaksin, et minust jääks sportlik mulje. Ma tahaksin, et ma ei tunduks närviline, saamatu, ebakindel või paks. Jumal hoidku, kui keegi mulle paks ütleks. Ma vist ei kontrolliks ennast hästi. Päriselt.
Eks tõde on see, et ma natukene tunnen end vahel närvilise, saamatu, ebakindla ja paksuna, aga loodetavasti ei torka see kõrvalseisjatele nii silma.                 Loodetavasti.

Tegelikkuses ma ei tea, mida minust seljataga arvatakse või räägitakse. Ma tegelikult ka ei taha teada, kui see on negatiivne, kuna see paneks mulle ikka mõnusa põntsu. Ma pole veel nii enesekindel, et kõik negatiivne vastu võtta ja end mitte inimprügina tunda.

Positiivset muidugi tahaks kuulda, aga salaja. Niimoodi seljataga ja kogemata. Noh, sest näkku öeldakse harvem tõde, aga seljataga räägitavat positiivset kuuleb harva, Usun, et seljataga kiitmine on siiram, kui see naeratava näoga "oi, sa näed nii hea välja". Enamasti on selle taga mõte "sa pole enam üldse nii paks, kui varem" või "näe, suutsidki kaalu langetada, sa va paks lehm"  :) :) või siis öeldakse pigem viisakusest või harjumusest.
Ma räägin omast kogemusest.
Mõni inimene saab minu poolt ikka siiralt ka kiita, aga neid mokaotsast visatud komplimente tuleb kuu lõikes ikka rohkem.

Minu jaoks on suurim kompliment see, kui ma kuulen läbi kolmanda isiku, kuidas keegi mind kiitnud on,või see, kui keegi minu eeskujul end liigutama on hakanud.
Kõik lugejad, kes on mulle Facebookis või siin kommentaarides endast märku andnud, et ma olen neid kuidagigi inspireerinud, teadke, et ma olen südamest liigutatud. Selline tagasiside läheb väga hinge. Aitäh!

Palusin oma 9-aastasel pojal end kirjeldada ja tema räägib, et ma teen koguaeg trenni ja söön ainult kasulikku magusat :D Lisaks ma kõnnin kiiremini, kui teised jooksevad :) :) Ja siis, kui ma rase olin, siis ma olin sama peenikene nagu praegu. Hästi kasvatatud mul see poja.
Abikaasa arvab, et mu käsivarred on väga ilusad ja ma olen parajalt hull. Tema meelest teen ma nii rasket trenni, et mine hulluks :D

Armsad on need poisid mul.

Usun, et ma mingil määral jätan nüüd juba üldsusele ka natukene sportlikuma inimese mulje, kuna  need Herbalife'i tegelased, kes kaubanduskeskustes lasevad rasvaprotsenti mõõta, need mind ei taha. Ma ükskord seisin lausa koos abikaasaga seal järjekorras, aga ainult mees mõõdeti ära ja teine teenindaja ei vaadanud mulle otsagi. Ma vaikselt sisendasin endale, et ma näen lihtsalt juba nii vonks välja, et neil ei ole ühtegi müügiargumenti, et mulle neid pulbriplögasid pähe määrida.





Kas keegi julgeb avaldada, mis esmamulje mina talle jätnud olen?
Mis te arvate, mis mulje teie inimestele jätate? Mis mulje tahaksite jätta?


47 kommentaari:

  1. Ah, ole nüüd, sa oled mega vahva! :) ja vähemalt mina hakkasin peale su esimest ühistrenni tublisti kaalu langetama ja trenni tegema :) mina ei saa nt sp käia, et noh..ma pole kunagi sel ajal Tartus :D ja paljud su blogi lugejad on ilmselt trennikauged või algajad (äkki?:D) ja kardavad koormust või näidata, et neil on raske? Aga sa oled tõesti tore (ilus kah), ära masetse!:D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks see on jah, et mõni kardab, et on raske ja mina vastupidi kardan, et inimesed ei saa piisavalt koormust. Eks katsusingi ühistrenni teha vastavalt kohaleilmunud inimeste tasemele.
      Aga sina oled nii armas. Aitäh Sulle! :) Jätka samas vaimus ;)

      Kustuta
  2. Sa tundud äge ja näed superhea välja. Suvel palavagq ei viitsi keegi lihtsalt trenni tulla :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise ka loodan, et asi on selles :) (naeratab läbi pisarate) :D

      Kustuta
  3. Mulle oled sa jätnud siira, otsekohese ja ausa mulje ;) Sa ütled kõik välja, muidugi viisakalt ja ei solva ja ei lahmi. Sa ei poe, lambist ei kiida, no kui pole ikka kuskilt miskit kiita, siis sa pugemise või mille iganes mõttes sa ei tee. Kiidad, kui asi väärt on. Annad nõu alati ja suunad. Kindlasti oled sa lõbu, hea huumorisoonega selline vahva lihtne inimene, kes ei käitu pingutatult ;)
    Sõbralik oled, kui vaja kuri :D
    See muretu, jah sa tundud muretuna, kuid kui ikka mure on, siis sa ei teeskle ju ka, et oiii elu on lill ;)
    Sportlik oled sa kindlasti :) Suur eeskuju kõigile ;)
    Päikest!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. (silmanurgad on märjad) nii ilus! :)
      Aitäh!
      Selline ma tahangi olla! :)

      Kustuta
  4. Sa oled jätnud hästi vahva mulje :) Selline sõralik, tore ja aktiivne :) Tegelikult kohe täitsa selline inimene, kellega tahaks tuttavaks saada :D Ühistrennide koha pealt - .... No minu mitte tulleku põhjuseks on minu enda kompleksid. Kaaludes ligi 100kg, viimane trenn jää aastate taha... Mul pole lihtsalt julgust, et sinusuguse ilusa ja sportliku naise kõrvale end häbistama tulla :D Aga jälgin sind läi interneeduse ikka edasi ja soovin palju jaksu ja edu :)) Ära pead norgu lase! Väga väga tuli ja tore oled! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Heh, ega ma kah selliseks ilma rõvedalt higistamata ei saanud :) olin peris õnnetu ikka alguses oma kõndimiste ja mittejaksamistega, seega seda pole vaja karta, et häbistad. Ma hingelt veel 83 kg naiseilu.
      Ja minuga võib alati tuttavaks saada. Mulle meeldib tuttavaks saada :)
      Aitäh!

      Kustuta
  5. Minule oled jätnud kommentaarides veidi nipsaka ja üleoleva mulje. Postitustes mitte.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, oi, see on küll kehvasti. Aga, eks ma vahest võtan hinge kommentaare ja siis tulistan kohe emotsiooni pealt. Kahju, aga ega miskit enam teha pole. Tänud aususe eest :)

      Kustuta
  6. Avastasin Su blogi tükk aega tagasi ning viimasel ajal olen rohkem seda lehte külastama hakanud. Kirjutad väga muhedalt ja jätad sõbraliku ning toreda inimese mulje. Ikka mõtlen ja ohkan, et küll võib üks inimeseloom olla tubli ja motiveeritud, et võiks mulle ka külge hakata.
    Ühistrenni olen mõelnud mitmel korral tulla, aga.. Jääb see mu enda ebakindluse taha. Et raudselt olen ma kõige paksem - vaatavad teised, et mis see rull siin teeb :D Ja no, et ma ei jaksa teiega sammu pidada.
    Omaette ikka pusin, aga siis jälle kaob mott ja keharaskusest tingitud asjad on liigestele hakanud kohati, et kõige kiiremini ma ei kabluta ning siis ma polegi tahtnud tulla..
    Kuigi eks ta mõistlik oleks julgus rindu võtta ja ära käia - kindlasti tuleks hea positiivse laenguga ja kotitäie teotahtega tagasi koju. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Äkki olekski mõistlik teha hoopis ühistrennide asemel nö lugejaga trenne. Et võtangi ühe lugeja kaasa ja jagan nii palju motivatsiooni, kui torust tuleb ja siis järgmine kord võtan järgmise. Äkki siis on inimesed julgemad. Nagu personaalsem see värk või nii.
      Ja selle rulli kommentaari kohta nii palju, et ühistrenne hakkasingi tegema just sellistele, kes ise ei julge ega taha ennast välja vedada. Kes kardab, et ei jaksa, kes muretseb välimuse pärast jne. Aga tundub, et see suures grupis trenn tekitab ikka hirmu. Ma mõtlen sellele natukene. Aitäh Sulle!

      Kustuta
  7. Sattusin jumala juhuslikult su blogi peale ja jäin lugema, kuna ise olen ka hetkel beebiga kodus. Sain inspiratsiooni ja julgust samuti oma botased kapinurgast välja otsida ja vankriga üks tiir teha. Polnudki nii hull kui arvasin. Laps jäi täitsa oma kohale vankris (spets käru mul ju pole) ja jooksmist ei saatnudki inimeste naerupahvakud :D. Usun, et paljud emad peaksid sinust eeskuju võtma ja nägema, et beebi pole takistus trenni tegemiseks. Ainuke takistus asub katusekorrusel:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) :)
      Täpselt - kõik on peas kinni. Kui beebiga lähebki kauem või alguses ei julge kaugele minna, siis tee lühemalt ja ole kodule lähedal. Kõike annab timmida, kui ei ole aja peale minekut.
      Sa oled nii tubli! Mu meelest just käruga jooksjaid vaadatakse eriti suure imetlusega. Mulle on vähemalt selline mulje jäänud. Tunnen end joostes nagu superema! :)

      Kustuta
  8. Nägin sind eile jooksmas! :)
    Ühistrenni tahaksin ka tulla, aga ma olen tööl sellel ajal tavaliselt või lähen või pole üldse Tartus. Suvi :D sügisel ilmselt juba lihtsam neid läbi viia. Lisaks kardan ma, et olen liiga algaja, et ühistrennis kaasa teha. Sinu kilometraažid ja tulemused tunduvad nii vau ja nii kauged minu jaoks, et lihtsalt piinlik on minuti pärast juba jooksmine lõpetada, sest rohkem ei jõua :D
    Sa oled väga tubli, et ühistrennidega algust tegid. Lihtsalt suvel on kõik laiali ja nii mõnigi ei julge ilmselt kaasa tulla sama põhjuse pärast nagu minagi. Ei taha teistest halvem olla, aga kui ei jõua siis ei jõua. Ja pigem on tunne, et ah ma ei lähe ikkagi kuigi ise oled juba täisriides ja valmis minema.
    Inimesena tundud väga tore ja sõbralik ja huvitav. Tahaks kindlasti sinuga tuttavaks saada. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oeh, hingele teeb pai! Ma tahaks ka kõigiga tuttavaks saada. Peab midagi välja mõtlema. Äkki olekski mõistlik teha individuaalseid kohtumisi.
      Ja, muide, ühistrennis me kas kõnnime pool tundi või teeme jooksu/kõndi vaheldumisi. Olenevalt publikust :) ei jooksegi pikki maid. Eks ta on selline mõnus jutunurk ka, et muljetame ja naerame enda üle, kui enam ei jaksa. Ühes trennis oli üks ilge sporditšikk ka. Tegi kõike topelt :) ma tundsin ennast ka saamatuna :D

      Kustuta
  9. Esmamulje oli ülilahe ja positiivne. Ma ei tea, kas asi minus või mitte, aga kaalulangusega tekib nagu huumoriprismas tüsedate parastamine paljudel, mis võib "nõrgematele hingedele" haiget teha. Kui nimetad näiteks enda reisi lodevateks, siis pole veel suurematel inimestel julgust kohale tulla. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aaahh, selle peale ma ei tulnudki. Oeh, ei ole mõelnud küll kedagi solvata. Ma lihtsalt ei armasta oma jalgu väga. Mu meelest on kõigil teistel ilusamad jalad. Olen ise ebakibdel.

      Kustuta
    2. Karmen kirjutas täpselt selle mõte, miks ma pole julgenud tulla kohale, sest mnjah autorist olen oma paarkümmend kilo raskem ning vaadates kasvõi pilte ühistrennidest, siis seal kõik nii peenikesed ja asjalikud, et ongi mõte, et mis ma sinna ronin. Näinud olen sind küll mitmeid kordi(elame kõrvuti majades), aga sa tormad alati mööda nii kiiresti, et ma oma kahe väikese jõnglasega ei jõua järgi ning siis mõtlen, et siis järgmine kord. Kõrvalt vaadates jätad küll väga enesekindla mulje ning selle, et oled rahul oma kehaga.

      Kustuta
    3. Ma üldiselt olengi rahul, tunnen end natukene ebakindlalt lühikestes seelikutes, kuid ometi kannan neid :)
      Nüüd mul tekkis täiega huvi. Kõrval majas kohe, jah? Äge! :)
      Ma tegelikult ei pea ennast väga kõvaks trennimutiks. Kõnnin kiiresti jah, see nagu trenni eest. Ühistrennis on ikka igasuguses vormis inimesi käinud. Päriselt. Vaata veel üle pildid ;).

      Kustuta
    4. Ma elan ka Teie läheduses. :)

      Kustuta
    5. Ja vastan ka enda kohta nüüd. Ma arvan, et ma jätan esmakohtumistel huumorikauge ja suht igava mulje endast. Minuni jõudmiseks peab olema "see miski", mis paneb mind avanema ja annab julgust olla mina ise. Igas olukorras püüan heatahtlikuks jääda, kuid näoilme võib tihti muu signaali anda.

      Kustuta
    6. Karmen, sa oled just selline müstiline. Ma alati mõtlen, et mis selles vaikses peakeses küll toimub.

      Kustuta
  10. Ma päriselus ei ole sind kohanud. Aga mulle tundud sa igati äge pliks ja kui ma tartus elaks, siis tuleks küll sinuga koos trenni (missest, et ma peale 1km juba ära sureks, sest jooksmine pole üldse mu cup of tea). Ole sama muhe edasi

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :)
      Siis jookseks ja nutaks koos. Naeraks ka :D mul vahest kiire tempo juures ikka surm silme ees :D

      Kustuta
  11. Rumal jutt. Sa oled liiga ilus, äkki hoopis sellepärast ei taha keegi trenni tulla? Praegu on puhkuste aeg äkki sellepärast ei jõua trenni? Äkki mõni sai Sinuga koos trenni tehes lisa motivatsiooni ja käib nüüd iseseisvalt trenni tegemas... Ei tasu olla enese suhtes nii kriitiline, Sinuga koos oli väga super lahe trenni teha :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh!
      Heh, ma ei tea, kas ma nüüd päris nii ilus olen, aga komplimendi võtan vastu igatahes.
      Eks suvi on selline aeg jah, et inimesed on linnast ära. Eks ma katsun end mitte kehvasti tunda :) :)

      Kustuta
  12. Mina ei taha tulla, sest minu arvates on see lollus, et ennast paksuks või lodevaks tembeldad. Eriti nõme on asja kaalu järgi võtta. Ma olen 160cm ja 56,5kg ja hoopis see on lodev. Paks ma ei ole, aga pehme olen küll. Samas ma tean minust raskemaid naisi, kes on sama pikad kui mina, aga on nii trimmis ja lihastes ja sp kaaluvadki rohkem ja näevad paremad välja.. Mis ma tahan öelda on see, et ma tunnen ennast tihti juba blogi lugedes sitasti ja rõvedana, et paha hakkab. Muidugi on igal inimesel õigus küündida parema keha poole, aga sõnastama peaks ka selliseid asju siis tunduvalt teistmoodi, kui ei ole soovi teisi rämedalt solvata. Selle asemel, et enda tegelikult ju peenikesi jalgu paksudeks nimetada võiksid öelda, et sooviksid rohkem trimmis jalgu või nad pole veel sellised nagu sa unistad. Blogi ise on muidu väga mõnus ja motiveeriv, kui see osa välja jätta. Ise tunduda ka lahe, lihtsalt ehk liigkriitiline enda suhtes ja jätad mulje nagu vaataksid teisi ka siis viltu. :/ Sorry

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tundub, et meie huumorisooned jooksevad üksteisest natukene mööda. Minu mure pole mitte niivõrd mu paksusega seotud, kuivõrd mu venitusarmidega ja ma olen nende pärast päris õnnetu. Räägitagu mis tahes, et need on tiigri triibud või muu pläma. Minul on piinlik neid näidata ja nad on mul pikalt üle kintsude, põlveõndlas ja natukene ka säärtel. Paksuks ma end üldjuhul ikka ei pea, kuigi kõikjal soovitatakse ikka 3-4 kg veel alla võtta :) ma olen endaga üldiselt ikka rahul, käin siin oma musti hetki välja elamas. Selleks ma blogi tegingi. Mulle endale näiteks ei meeldi lugeda blogisid, kus ainult oma kehaga eputatakse. Ma tahaks samastuda, aga ideaalsega ei suuda ma kuidagi kaasa minna. Ma laon siia blogisse oma ebakindlused ritta, loodan mõistmist ja loodan, et see lohutab teisigi, et ka mina ei ole täiuslik. See, kui see Sind solvab, siis ma soovitaksin korra sisse-välja hingata ja järele mõelda. Kui ma postitaksin endast ainult ilusaid pilte, kus ma tundun prink ja sile, kirjutaksin, kui ilus ma ikka olen ja, kui rahul ma kõigega enda juures olen, kas sa loeksid? Nädalast nädalasse loeksid seda? Arvad, et minu sihtgrupp (kerges ülekaalus või spordikauged inimesed) loeksid seda meelsamini? Mina ei usu.
      Rohkem mõistmist. Tegemist on minu kaalulangetusteekonnaga. Selle juurde käib ka madal enesehinnang ja sellega toime tulemine.

      Kustuta
  13. Sa tundud optimistlik, eneseteadlik, tahtejõuline ja edukas naine. Ja sealjuures veel hästi lahe. Selline elulahe :D Ja kui nüüd päris aus olla, siis natuke liigagi lahe, et julgeda nt sinuga päriselus ka suhelda. Aga see on juba mu enda kompleks ;) Eks inimesed võrdlevad sisimas ikka teisi endaga ja tekib vb mingi alaväärsus, mis lööb enesekindluse kõikuma. Peljatakse neid omadusi, mida omal ei ole. Ma ise ei suuda nt nii lahedate inimestega läbi käia, sest pole üldse nii hea suhtleja ega oska seda ka kuidagi paremaks muuta. Pealegi jääb mulle alati järgi vaid kehv emotsioon. Kuid jah, see ei muuda fakti, et probleem on ennekõike mu oma peas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen natukene samasugune. Kui lähen nt klassikaaslastega välja ja nemad on sellised lastetud maailmarändurid ja kohtavad väljas olles oma sõpru-tuttavaid, siis on küll tunne, et olen maailma igavaim inimene. Peaks koju imetama minema. Ma selline täitsa kodune ja perekeskne inimene. Kodus on raske lahe olla, kuna ikka tuleb kellegi mähkmeid vahetada, kedagi oma tuba koristama sundida ja kogu aeg koristada. Oeh :) lahedusest on asi kaugel. Ja milline ma veel kodus välja näen . . . Nali omaette! :D

      Kustuta
  14. Hei!
    Ma olen üks neist blogilugejatest, kes hullult fännab su blogi (ja ka teisi usinaid "harrastusspordi-blogijaid-emmesid"), aga enamasti olen nii argpüks, et kuskil päriselus nähes ei julge kunagi tere ütlema tulla :) Ma muidu olen ise ka Tartust, ühe 2,5-aastase põnni ema ja hakkasin ise ka ca 1,5 a tagasi jooksmisega tegelema ja nn söömist ka jälgima ja võtsin ca 15 kg alla. Ja sellepärast ma tunnen kohe eeeeeeriti hingesugulust kõikide sarnaste blogijatega.
    Ja üldmuljest niipalju, et minu arvates sa kirjutad hiiglama lahedalt ja tundud hullult tore inimene (mitte selline liiga ninnu-nännu), selline, et võtan-kätte-ja-teen-ära-nii-kõva-mutt-olengi. Ja annad hullult palju motivatsiooni, nii et kui ma kunagi teise lapse saan, siis kohe kui kargu alla saan, siis hakkan ka sportima. Mitte nagu esimese lapsega, et mugisin diivanil vaid komme näost sisse :)Olen paar korda mõelnud ka ühistrenni tulla, aga paraku pole tol hetkel olnud last kuhugi jätta ja see tegelane enam vankris ei püsi ja rattaga kimab nelja tuule poole. Ühesõnaga väga cool tundud ja kui ma kunagi julguse kokku võtan ja veel ühistrenne teed, siis äkki ikka katsun kohale tulla. Või kui linna peal näen, siis ütlen tere.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selles vanuses nad kibelevad jah igale poole :) väga kahju, et pole kohtunud. Eks näis, äkki millalgi õnnestub :)
      Ja mis mõttes fännad teisi ka?! :D

      Kustuta
  15. Mina jätan endast pea alati kurja biatsi mulje. Eks ma olen ka konkreetne ja vahest vb ütlengi liiga otse. Aga mulle loeb see, et need, kes mind teavad või annavad võimaluse mind tundma õppida, need teavad, et ma võin päris normaalne olla.
    Sa oled küll megalahe tsikk ja mulle eeskujuks. Eriti trenni tegemise kohapealt! Sinu trennidesse ma kahjuks ei jõudnud aga hoian ikka kanali ääres silmad lahti ja võtan tuulde kui võimalus avaneb :)
    Muideks sinu poiste arvamus ongi kõige siiram ja see, mis sulle korda peaks minema.
    Ma olen sellessuhtes teistpidi jäärapea, et ega ma eriti ei kuula mis mu elulaaslane mulle ütleb. Ikka vaatan peeglisse ja mõtlen, et jube malts näen välja ikka..
    Igatahed jaksu ja motivatsiooni sulle. Tegutse täpselt nii, et sa ise rahul oled ja ennast hästi tunned! Sa teed ju trenni ise endale mitte kellelegi teisele ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks neid otsekoheseid ja ausaid inimesi vahel peetaksegi natukene mõrdadeks. Tean omast käest :)
      Tõmba tuulde jah, kui näed ;)

      Kustuta
  16. Mina arvan, et halvasti ei pea sa ennast kindlasti tundma. Ilmselt sa käitusid ja olid ühistrennide ajal selline nagu sa oledki ja kui nüüd mingil põhjusel kellelegi sinu isik ei meeldinud, no aga mida sa siis teha saad? Hakkad ennast sellepärast muutma? Inimeste mitte tulemise põhjused peituvad pigem ikka nende endi isiksuste taga, mitte et sina oleksid põhjus (ja seda ju enamuses loebki ka kommentaaridest välja). Pigem vaata asja nii, et sa tahtsid teha head (ehk motiveerida inimesi ja panna kedagi peale enda veel liikuma) kuid alati head asjad ei õnnestu. So what? See on ju teiste inimeste kaotus, kui nad ei saa sinu seltskonda tunda ja koos treenida.

    Proovi rohkem enesekindlam olla ja lihtsalt väldi negatiivset ;) Mis puudutab seda, et sina kirud end paks olevat kuigi tegelikult oled peenike .. siis ilmselt sa ikkagi ei arva, et sa paks oled. Lihtsalt need inimesed, kes ongi reaalselt ülekaalus ja ei ole (veel) suutnud end käsile võtta, ongi eriti õrnahingelised ja võtavad sinu naljatamisi väga isiklikult. Been there, done that. Olen 161cm pikk ja hetkel kaalun 69kg. Olen paari kuuga kaotanud u 5kg mis ilmselt natuke paistab välja, kuid juba praegu annab mulle endale jubeda energialaksu ja motivatsiooni edasi pürgida. Muidugi kui ma vaataks KMI, siis olen selle kohaselt ülekaaluline, kuid ma ise juba tunnen ennast vaikselt saledalt. Ehk võib-olla aitaks see, kui sa jah pigem väljendad, et tahad rohkem trimmis peput, lihaselisemaid jalgu, tugevamaid kõhulihaseid. Sõna paks on nii kole ja laialivalguv, et ilmselt võib paljusid inimesi solvata. Samas, solvumine on solvuja enda peas kinni.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohh, vinge kommentaar. Ma olen jah sellise labase sõnakasutusega natukene. Peaks vähe harima ennast ja ehk tõesti paremini väljendama ennast. Samas, ennast muutma ma tõesti ei hakka, ma meeldin endale :)
      Tahtlikult lugejaid ei solva, lihtsalt elan end nii välja.

      Kustuta
    2. Ma ei ütleks, et labase sõnakasutusega ... lihtsalt kuna tegu on ju interneti keskkonnaga ja kui sa midagi kirjutad, et kuule inimesed su hääletooni ega näe väljendust, seega ei oskagi arvata, kas sa teed nalja, räägid tõsiselt, oled sarkastiline jne. Internetis kirjutamise "võlud" :)

      Kustuta
    3. Seda küll jah. Ma südamest loodan, et inimesed natukene saavad ikka minu huumorile ka pihta. Muidu on mu blogi ikka üks hirmus koht :D

      Kustuta
  17. Mulle meeldib Sinu blogi väga-väga.
    ( Loe "Rõhk sõnal VÄGA !! ) Loen KÕIKI Sinu postitusi suure huviga. Kõige rohkem meeldib mulle Sinu otsekohesus :)
    Osaleksin kindlasti ühistrennis, kuid kahjuks oled liiga kaugel :( (Pean üksi trenni edasi tegema) :D
    Ole tubli! ��
    Kätlin

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aaahhh, miks inimesed, kellele ma VÄGA meeldin, nii kaugel elavad? :D
      Marss siia! :D

      Kustuta
  18. Mu esimene kommentaar ever! :) blogi mulle meeldib ja sõnakasutus on ka muhe. Oman samuti üht novembribeebit ja teen temaga koos trenni. Olin enne last sportlik ja treenisin igapäevaselt, kuid peale sünnitust tekkis lühis, et kuidas siis nüüd edasi trenni teha. Miks ma üldse seda kommentaari kirjutama hakkasin? Eks ikka selleks, et ölda, sa andsid mulle vastuse - jooksmine ja koos lapsega! Jooksen vähemalt 5x nädalas (laps üle 45min pole nõus kärus olema, aga abiks ikka). Suht badass tunne on lapsega koos jooksmas käia! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga hea, et su kommenteerima sain! Hurraa!
      Tervitused ka teisele novembribeebile :)
      Mu meelest on ka beebiga jooksmine nagu eriti võimas tunne. Mulle vaadatakse ikka alati naeratavate nägudega järele. Olen nagu ekstra tubli kohe :) hea tunne! Sa jooksed rohkem, kui mina muide :) ma jooksen vast 3 korda nädalas.

      Kustuta
  19. Mulle sa ka väga meeldid. Ma elan sinust kaugel, aga ma arvan, et ühistrenni ma ei tuleks. Kui siis jah, niimoodi kahekesi koos lastega vms.
    Ma imetlen seda kuidas sa jaksad ja jõuad. Ja veel blogi ka, super.
    Ma olen kodune ema - poiss on 2 ja pool, tüdruk sama vana nagu sul. Mu päeva sisustab söögitegemine (mis mulle väga meeldib), lastega õues käimine (hommikul ja õhtul), päevas üritan ühe toa ära koristada või aias midagi ära teha (meil on suur maja), siis midagi arendavat lastega teha, õhtul veidi aega endale ja abikaasale ning ongi kõik. Endale aeg on jooksmine, jooga, vann, mõni hea raamat, aga nii tublisti ma trenni ei tee, kui sa. Paar korda nädalas potsatan maha, et kogu nädala menüü ja organisatoorsed asjad paika panna, aga see on ka kõik.
    Sa oled tore ja inspireeriv. Aitäh,et kirjutad!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vot, mul maja ei ole jah. Koolilapsega ka väga palju enam mässamist ei ole, kuna ta minuga jalutama ei tule ja minuga tal enam nii põnev mängida ei ole. Vahel on küll selline tunne, nagi oleks orav rattas, aga kuidagi on nii, et mida rohkem ma teen, seda vähem väsinud ma olen.
      Vahel lähen õhtul üksi kinno, kui lapsed juba magavad ja mees kodus. Olengi täitsa üksi ja naudin mitte kellegi eest vastutamist :) Need on mõnusad hetked.

      Kustuta
  20. Ehk siis kasvataksid enesehinnangut oma reite osas, selle asemel, et tihti nimetada neid paksuks, sisesta endale, et need on ilusad, ehk muuda mõtlemine positiivseks. Mis puutub ühistrenni, siis äkki läksid koormusega veidi liiale, võibolla võiks ühistrenni olla hoopis kerge ja lõbus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaikselt ju kasvatangi. Kõik võtab aega.
      Esimene ühistrenn oli tõesti ilmselt natukene raske, aga teine oli juba oluliselt kergem. Kolmanda ja neljanda tegin üksi :) Oli täitsa paras :D

      Kustuta