reede, 13. oktoober 2017

Vaikselt kasvab üle pea . . .


Stress.
Stress on jõudnud minuni ja on hakanud vaikselt mu positiivsest ja rõõmsameelsest meelestatusest läbi närima.

Vaikselt- vaikselt saab kõigest villand. Järjest vähem tahan ma suhelda, järjest vähem viitsin teha asju, mis mulle mingit otsest kasu ei too.
Tahaks lihtsalt olla.

Millest selline meeletu stress?

Noh, koolis on esimesed arvestused, kuna esimene õppetsükkel hakkab otsa saama.

Matemaatikat põen ma kõige rohkem. Tehtud ta sai, aga hiljem klassikaaslastega vastuseid arutades selgus tõsiasi, et viimane ülesanne (kolmest) läks mul veits nihu.
Oeh. Ma ise olin veel maru enesekindel, kuna tunnis olen nagu kõigega hakkama saanud.

Siis oli eesti keeles arvestus. Tulemust veel ei tea, kuid minu kirjastiil on siin blogides maru nigelaks muutunud. Laisaks. Eks näis, mis hinde saan.

Teisipäeval tuleb inglise keeles arvestus. Noh, ma olen omast arust ilge inglise keele boss, kuid minu inglise keel on natukene liiga mõjutatud filmidest ja Youtube'ist. Ameerikalik ja liiga mugav.

Kui ma matemaatika arvestuseks õppida üritasin, otsustas mu beebi, et ta ei maga korraga rohkem, kui 15 minutit. Mu närvid olid täiega krussis. Ei jõudnud teemasse süvenedagi, kui juba pidin lõpetama.
Arvestusele läksingi õppimata ja lootsin oma heale mälule. Tulemuse saan vast uuel nädalal.

Lisaks koolistressile ja sellele, et kooliks õppida pole võimalik, panin ma end kuu aega tagasi kirja Tartu Ülikooli e-kursusele "Õiguse alused", mis peaks idee poolest andma mulle aimu, kas õigusteadus on mulle sobilik eriala või mitte.
E-kursus on võrdlemisi mahuka lugemisvaraga, lisaks on igas moodulis (iga nädal) vaja vaadata paar videoloengut ja siis sooritada nädala teemade põhjal koostatud test.
Keskenduda teaduslikule tekstile pole beebi kõrvalt väga võimalik. Täna lugesin Euroopa Inimõiguste Kohtu kohta koostatud õppeteksti pea tund aega. Vahel olin ma lause lõpus juba suutnud unustada, millega lause algas. Tekst oli 13 lehekülge pikk ja mulle tundus, et see ei saagi läbi.
Lõpuks palusin suuremal lapsel veidi beebiga mängida, et saaksin selle mooduliga ühele poole, kuna esmaspäevast tuleb juba uus teema peale.

Noh, ja kogu selle õppimise kõrvalt tuleb ju trenni ka teha.
Jõusaali jõudsin eile sel kuu esimest korda. Otsustasin, et annan ruharale ja jalgadele sellist valu, et ikka on antud.
Nagu Kaisa Abner kirjutas, et kui sa suudad peale teatud jalamasinate kasutamist jõusaalist kindla jalaga välja astuda, siis tegid sa midagi valesti :D
Noh, mina tudistasin peale trenni Arcticu trepist alla reaalse hirmuga ninuli kukkuda. Jalg värises all umbes nagu siis, kui jalad on pikast istumisest ära surnud. Lippadi-lappadi tahtis põlv järele anda. Mõnus tunne.



Ahjaa, kui keegi näeb kuskil gym fail'ides videot minust jõusaalis, siis andke mulle ka teada. Ma nimelt suutsin ennast vist veidi lolliks teha jõusaalis. 
Ma tegin jalapäeva või siis pigem alakeha, kuna tuhar sai ka ikka vatti.
Kuna mulle koostatud jõusaalikavad on mõlemad mõeldud kogu kehale, siis otsustasin, et teen nendest kavadest jalgadele mõeldud harjutusi ja siis proovin mõnda uut masinat ka.

Ma kunagi olin näinud, kuidas üks kauni tuharaga näitsik kasutas mulle siiani tundmatut masinat. Umbes nagu antud videos alates 0:27

... aga Arcticus ei ole neid küünarnuki tugesid ja selle lükatava toru asemel on plaat.
Noh, ma arvasin, et kui raske see ikka olla saab, see masina kasutamine, noh.

Üritasin enda jalgu siis sinna plaadi ja selle lauakese vahele mahutada ja ma lõin esiteks oma põlve täiega ära. Ja ma lihtsalt ei mahtunud sinna vahele.
Krt. Mõtlesin siis, et äkki kuskil on mingi nupukene, millega saab plaadi eemale? Siis ei suutnud ma välja mõelda, kuhu ma selle teise jala peaksin panema. Panin siis maha. Seisin ühe jala peal püsti, toetasin kõhu sinna lauakesele ja hakkasin jalga taha suruma. Krt, liiga palju raskust sai. Peale nelja kordust olin juba võhmal. Võtsin raskust vähemaks.
Tundsin, kuidas ma hingeldasin.
Ma kahjuks ei kuulnud, kui hirmsaid hääli ma seal masinal tegin, kuna mul olid kõrvaklapid peas, kuid ma kujutan ette, et see sarnanes sünnitavale hülgele.
Seda seetõttu, et ühel hetkel ma avastasin, et kõik mehed jõusaalis vaatavad mind. Ma ei tea, miks! Ausõna!
Ma niigi olin suhteliselt paanikas selle masina juures ja need veel vahtisid kah! Krt. Olin sekundiga näost punane.
Katsusin manada pähe näo, et keegi just kirjutas mulle telefoni miskit, millele ma KOHE vastama pean, võtsin telefoni pihku ja kukkusin guugeldama, kuidas siukse masinaga ümber tuleb käia.

Ei leidnud ÜHTEGI pilti ega videot. Appi!

Mehed ikka vaatasid. Mitte ei jõllitanud, aga niimoodi ikka korra vaatasid, siis pöörasid pea ära ja siis jälle vaatasid. Miks? Appikene. Piinlik.



Kange olen ma ju ka, lisaks sellele, et ma natukene loll olen. Ei andnud alla.
Katsusin ennast uuesti masina otsa saada. Põlved ikka ei mahtunud plaadi ja laua vahele. Surusin jõuga end sinna.
Sain end enam vähem paika ja hakkasin siis harjutustega pihta, kui avastasin, et see tugi, millele ma põlve toetasin, on natukene liiga kõrge ja jalga algasendisse tagasi tuues lõin ma põlve niiiiii valusasti vastu seda pinki, et ma mõmisesin valust. Siuke jõhker sinikas on seal nüüd. Võeh.
Tegin kummalegi tuharale 3*12 kordust ja kõndisin silmad maas järgmise masinani.




Mul on kange plaan järgmisel korral natukene täpsemalt seda masinat uurida. Loodetavasti pole peale minu mitte kedagi jõusaalis. Üksinda on vähe julgem endal marki täis teha, saan rahus omaette häbeneda.

Ahjaa, kui juba kurtmiseks läks, siis meie beebi ei maga enam. Lihtsalt ei maga.
Eile jäi ta ööunne alles kell 23:20 ja ärkas otseloomulikult ikka kell 7. Ma pidin õppima õhtul, kui beebi on magama jäänud. Arvake, kas ma kell 12 öösel jaksasin veel õppida? Noup! Kukkusin voodisse ja magasin sekundiga.
Jalad on ka epileerimata. Ma olen varsti nagu Lumeinimene :(
Nuuks.

Ma pean reaalselt paluma mehel vaba päeva võtta, et ma saaks epileerida, natukene koristada ja kooliasjadega tegeleda. Elagu mu elu!

Ahjaa, ma ju olen lisaks kõigele ka stressisööja. Täna ma istusin lihtsalt beebiga mängumatil, kodune lohvakas t-särk seljas ja sõin pilgutamata 235 grammi martsipani. Pärast võtsin veel jäätist peale.
Ma ei tea, mis minust niimoodi saab.

Oeh.

Saatke palun veidi jaksu ja motivatsiooni siiapoole.




kolmapäev, 11. oktoober 2017

BEEBIBLOGI:11-kuuse lapse söömisharjumused



Meie beebi saab 16. oktoober juba 11 kuud vanaks. See on juba napilt aasta. Saate aru, minu beebi on juba 11-kuune.

Laps areneb rausa päevadega. Alles nädal aega tagasi ei julgenud ta isegi toe najal väga liikuda, kuid nüüd sõidab oma roosa auto najal mööda elamist ja teeb juba ka iseseisvaid samme.
Jah, meie beebi suudab täiesti ilma toeta kõndida kuskil 10-12 sammu. Ilmselt enne aastat saab selle kõndimise kenasti käppa ja sünnipäeva veedame juba püstijalu.



Tegelikult ei tahtnud ma üldse tema kõndimisest rääkida, vaid muljetada või isegi natukene kurta, kui kaootiliseks on meie beebi söömisgraafik muutunud.

Kusagil aastaseks saades hakkavad lapsed enamasti ise rinnast või siis lutipudelist loobuma. Üha rohkem pakub huvi tahke toit, mida saab ise oma kätega või lausa kahvliga süüa.

Noh, meil see asi päris nii lihtsalt pole läinud.

Ma ei teagi, kas asi on minu saamatuses või lapse jonnakuses, aga minu meelest meie beebi veel rinnast loobuda ei taha. Isegi, kui enne on tühja kõhu peale tahket toitu pakutud, küsib ta hiljem rinda peale.
Kuidas ta küsib, mõtlete?
Noh, ta nõuab sülle, siis tuleb ja poeb mulle niimoodi nunnult kurgu alla ja hakkab pluusi sakutama. Vahel ka nohiseb ja hõõrub oma nägu vastu mind. Siukene pugejas on ta siis. Mul ei ole ka südant last keelata ja nii on ta siiani pea igale toidukorrale ka rinda peale saanud.

Sel nädalal otsustasin, et hakkan meie söögikordadega natukene rangemalt ümber käima ja katsun talle ikka kolm korda päevas tahket toitu anda.

Meie päevakava on hetkel siis umbes selline:

6:00 saab rinda ning magab edasi
7:30 äratus
9:00 hommikupuder - tavaline täistera kaerahelbepuder või siis neljavilja vms (magusaid beebiputrusid ta ei söö üldse!)
11:00 lõunauni (vahel jääb rinna otsas magama)
13:00 lõunasöök - soolane püree või mõni enda tehtud toit, kuhu ei ole soola lisatud
15:00 saab rinnapiima ja harilikult teeb uinaku
17:00 õhtusöök + rinnapiim - siin olen igasugu käepäraseid toite pakkunud
19:30 vann
20:30 rinnapiim ja magama

Hommikupuder in da äksjon. Minu pudrul peal muide beebipüree :)


Neid tavalisi toite ta alati väga hea meelega ei söö. Tähendab, ta maitseb kõike suurima hea meelega, kuid kõhtu ta nendest alati täis ei saa. Siis ma pakun peale kas mõnda smuutit või mingeid beebisõbralikke snäkke. Noh, puuviljad või suhkruta maisikepikesed jms.

Nüüd käin ma ju õhtuti ka koolis, mis tähendab aga seda, et õhtusöögi peab beebile andma meie lapsehoidja.
Ta on tegelikkuses selline igavesti hakkaja noor neiu, kuid ometi pole ma tal palunud näiteks soolaseid püreesid vesivannil soojendada või meie enda toitu pannil soojaks lasta. Olen ikka otsinud mingeid mugavaimaid variante, et mõlemad, nii laps kui lapsehoidja, oleksid rahul.

Õnneks on tänapäeval olemas igasuguseid maitsvaid tuubipüreesid ja smuutisid ning meie beebi lemmikud on Hipp'i pirni- ja õunapüree ja Semperi jogurtismuutid. 

Kuna me oleme beebiga sel kuul mõlemad väga tublid lapsed olnud (eksole), siis saadeti meile kingituseks terve kastitäis Semperi putrusid ja smuutisid.

Oh seda õnnist hetke, kui ma selle kasti lahti sain. Beebi muudkui sahmis ringi ja ei suutnud otsustada, millist ta esimesena proovida tahab.

Mina, va blogija tahtsin ju ikka blogi jaoks ilusa pildi teha ja muudkui üritasin neid tuube ilusasti püsti saada, aga ei õnnestunud väga hästi, sest üks teatav neiu muudkui tahtis neid ära süüa.

www.semper.ee

www.semper.ee

Lõpuks pistsin talle ühe smuuti näpuvahele ja sain isegi mõned tuubid püsti :) ja paar klõpsu tehtud.
Enne, kui ma lõpetada jõudsin, oli smuuti juba otsas ja nõuti uut.

juba üks näppab head kraami :)
Täna õhtul on mul ka vaja paariks tunniks kooli minna ning beebi jääb lapsehoidja hoole alla. Õnneks on mul nüüd paras valik head-paremat, mida lapsehoidja saab ilma suurema vaevata beebile pakkuda.
Muide, otse tuubist lapsen ma lapsel püreesid imeda väga harva ja meie beebi sööb ka tuubipüreesid lusikaga. 


Siinkohal annangi kõigile emmedele-issidele teada, et Semper'i smuutisid saab just praegu (perioodil 3.10 - 16.10) osta soodushinnaga Selveri Laadapäevadelt!

Minge täiendage varusid! Vutt-vutt nüüd!


esmaspäev, 9. oktoober 2017

21,1 kilomeetrit - tehtud!



7. oktoobril kella 11-st kella 13:15ni jooksin mina oma esimest poolmaratoni.

Hommik algas suhteliselt kaootiliselt.

Tavaliselt söön ma enne jooksuüritusi hommikuks putru, kuid sel korral olin unustanud helbeid juurde osta ning pidin näruste võileibadega leppima.
Kogu hommik läks üldse nii kiiresti ja sahmides, et ma kartsin, et kõik vajalik jääb kaasa võtmata. Pidin kiirustama ja mõtted olid hajevil.
Nimelt oli mu poja klassil perematk Vapramäele, kuhu ei mina ega ka mu abikaasa minna ei saanud. Saatsime poja koos ämmaga hoopis, kuna abikaasa jäi ju beebivalvesse ja mina jooksin
.
Oeh.

Kell 8 oli äratus, panin koolipoisi matkakoti kokku, tegin võileivad, jõin kohvi ja kell 9:30 juba startisime rongijaama. Saatsin poja ämmaga rongile ja lasin abikaasal end Kaubamaja parklasse sõidutada. Sealt vantsisin edasi Enervit'i telgi juurde, kus pidime jooksusõbraga kokku saama.
Väljas oli räigelt külm. Olin selga pannud ainult õhukese pikkade käistega jooksusärgi ja k/s jope. Kätel ja kõrvadel oli ikka maru külm. Trükkisin veel emale telefonis, et räigelt külm on, pangu paksult riidesse. Ema läks mul kell 14 kepikõnnile.



Kõhus keeras. Selline liblikate kokkutuleku tunne oli. Kogunevat rahvamassi vaadates tahtis nutt peale tulla. Ma olin seal ju täitsa üksi ja kuidagi nukker hakkas...

Õnneks leidsin suhteliselt kiiresti üles oma jooksusõbra.

Käisime veel end välikäimlates kergendamas (tollel hetkel olid nad veel täitsa buenod) ja lasime endast enne starti veel mõned pildid klõpsida.
Mina kugistasin sisse ka Enervit'i pakist saadud energiabatooni. Maitses hää!

Enne starti

Stardis sättisime end 2:00 õhupalli lähedusse. Me olime need aeglased. Viimane ajavahemik, mis üldse ette antud oli, oli 2-3 tundi :D
Krt. Ma veel olin enne starti enesekindel, et ma ju päris tubli jooksja tegelt :D
Jee, rait!

Aga see selleks.

Start venis nagu ikka, kui oled rahvamassi tagumises otsas.

Esimesed 10 kilomeetrit läksid väga lihtsalt ja kiiresti. Päriselt.
Tõusudel katsusime esimestest mööda saada ja oma positsiooni parandada. Olime terve jooksu vältel siiski ühed viimased.
Ilmselt on asi selles, et poolmaratoni päris ilma jooksupõhjata ei tulda ja tase on päris muljetavaldav. Mina näiteks olin väga üllatunud, et ma teistest nii maha jäin.

Kui 10 km täis sai, siis vaatasin kella ja ennustasin umbkaudset finishiaega.
Läksime jooksma eesmärgiga 2:25, kuid poole jooksu pealt oli kindel, et nii kaua meil ei lähe.
Ütlesin Jooksusõbrale, et sellise tempoga tuleb alla 2:20e aeg.
Saime sellest indu juurde ja ei lasnud tempol langeda.

Teeninduspunktides võtsin juua. Kas spordijooki, vett või siis mõlemat.

Jooksusõbral tuli see kurikuulus "sein" ette kuskil 13. kilomeetri peal. Katsusin ta tuju üleval hoida, kuid olime mõlemad juba piisavalt väsinud, mistõttu väga pikalt lobisema ei kippunud.

Minul saab villand tavaliselt kuskil 17. kilomeetri paiku. Otsustasin seda ennetada ning 14+ kilomeetril võtsin sisse Enervit'i sidrunimaitselise geeli.
Siinkohal oleks ilmselt paslik tänada ja kiita Enerviti meeskonda - geel oli meeldiva maitsega, täpselt parajalt vedel ning pakendit oli jooksupealt kerge avada.
Pigistasin kogu geelipaki kohe suhu tühjaks, viskasin pakendi teel paiknevasse prügikasti ja jooks võis jätkuda.

17.ndal kilomeetril tundsin, kuidas ind hakkab kaduma ja tuju läheb järjest lehvemaks. Sein, mis sein.
Selline allaandmise tunne tekib korraks.
Õnneks oli geelist nii palju abi, et keha ja jalad ei väsinud. Energiat oli ja paistis jätkuvat vabalt ka finishini.
Ilmselt just tänu sobival ajal manustatud energiageelile.

Sain oma seinast üle ja katsusin ka Jooksusõpra natukene oma jutuga turgutada.
Ausõna - ta vist natukene vihkas mind sel hetkel :D

Foto: Adam Illingworth


Kui lõpuks jõudsime viimase kilomeetrini ning ees ootas veel maailma jõhkraim tõus, oli minu tuju taas hea ja mäkke jooksin võrdlemisi reipalt.
Jooksusõber jäi sel hetkel minust natukene maha. Mitte palju, nii paarkümmend sekundit.

Tõus ületatud, ei olnudki enam muud, kui lõpuspurt üle elada ja medal vastu võtta.

Lõpuspurdil 


Nägin raja ääres paari tuttavat kaasa elamas ja andis jõudu juurde küll. Vaatasin kella - 2:13. Oh, vast jõuan enne 2:15, siis oleks ju eriti super esimeseks poolmaratoniks.

Katsusin jalgadega koostööd teha ja sammu veelgi kiirendada, kuid mida pole, seda pole.

Finishisse jõudsin 2:15:04!

Jooksusõber lõpetas pool minutit peale mind.

Kella andmed
Distants: 20,78 km (ametlik 21,1 km)
Aeg: 2:14:52 (ametlik 2:15:04)
Tempo: 6:29 min/km
Pulss: 150 bpm (max 202 bpm), ma tegelikult arvan, et kell pani segast, kuna tunne oli nii 170-kanti
Kalorikulu: 1577 kcal



Tegime medalitega veel ühe pildi ja läksime kumbki oma teed.



Nüüd aga minu poolmaratoni hädad alles algasid.

Jooks ise ei olnud minu jaoks teab mis raske. Päriselt. Mul ei olnud võhm otsas ja mu jalad kandsid mind kenasti.

AGA.

Ma sain aru, et midagi on nihu, kui ma osaletajele jagatud kapsasuppi süüa ei suutnud.
Mina, kes ma söö  KÕIKE. Ausõna, mulle ei torka pähe ühtegi asja, mida ma ei söö.
Esimene amps suppi ajas kohutavalt iiveldama. Mõtlesin, et venitan enne natukene ja proovin siis uuesti.
No, ei läinud alla. Ka morssi ei tahtnud. Isegi vesi ajas südame läikima.
Kuidagi surusin supi ikkagi alla, kuna ma ei osanud sellega muud pihta hakata.
Morsi valasin maha ja leiva, saiakese ja Gefiluse joogijogurti pistsin kotti.

Kui koju jõudsin, hakkas pea valutama.

Vastik.
Môtlesin, et lähen viskan mõneks ajaks pikali, aga selgus, et mu abikaasa oli lubanud tööle appi minna ja ma pidi  hoopis oma nõudliku imikuga jagelema hakkama.
Te ei kujuta ette, kui tige ma oma mehe peale olin.

Õnneks tuli mu õde mulle õhtul külla ning võttis mõneks ajaks beebi kantseldamise enda peale.
Mina lamasin lihtsalt diivanil ja katsusin mitte magama jääda.
Sõin kooki ja juustupulki ja iiveldus andis natukene järele, kuid meeletu uni ja peavalu jäid.

Kell 20 saatsin õe ära ja läksin oma beebit magama panema. Vajusin koos temaga meie suurde voodisse ja jäin magama.
Olin peale jooksu pesemata, täisriietes ja kasimata hammastega.

Kella 23-paiku tuli mu suurem laps mind otsima, kuna ma tavaliselt ikka kamandan tema hiljemalt 21:30 hambaid pesema ja magama.
Ta küsis vaikselt: "Emme, kas sa jääd magama?"
Ma ei saanud sel hetkel maailmast veel sotti, kuna uni oli nii sügav olnud, kuid vabandasin ja ütlesin, et ma olen väga unine. Mingu voodisse.

Järgmine selgushetk oli hommikul kell 7, mil minu kõrvale magama jäänud imik süüa tahtis.

Järgmisel päeval ei olnud väsimusest enam märkigi ja käisime päeval veel väikesel jooksu- ja välijõusaali tiirul.
Lihased on natukene tundlikud küll, kuid Kayla kava üheksanda nädala jalapäevaga ei anna võrreldagi :D

Poolmaratoni distants tundub täpselt selline paras. Ses suhtes, et mul ei ole enam küll tunnet, et ma nüüd midagi erilist tegin. Kõigi maratonide kõrval olen ma nüüd kuidagi mannetu siin oma poolmaratoni soigumisega :)
Ma enne ikka arvasin, et mul on kohe uhke olla peale jooksu, aga tegelikult ei ole.

Maratoni ma sellest hoolimata plaani ei võta.
Kui ma juba peale poolikut ära ähvaradan surra, siis mis veel peale maratoni oleks. Oksendaksin sisikonna välja?

Ei, maratonimõtted triivisid nüüd minust veelgi kaugemale, poolikut tahan aga kindlasti veel joosta.



Targemad võivad kaasa rääkida, miks mul nii paha hakkas? Kas kellelgi on veel nii olnud?



reede, 6. oktoober 2017

Mõtisklusi enne esimest ametlikku poolmaratoni


Juba homme, 7.oktoober kell 11:00 Tartu Raekoja platsis antakse start poolmaratoni distantsile. 21,1 kilomeetrit puhast jooksulusti. Loodetavasti.

Stardis on lisaks minule ka president Kersti Kaljulaid. Me oleme sellised ühte masti naised, noh :D :D
Oeh, ma natukene vist solvan selle lausega meie presidenti, aga ta paistab hea huumorisoonega, mistõttu ma usun, et ta andestab mulle.

Mulle jõudis täna kohale, et ma ei ole tegelikult ÜLDSE valmistunud selleks poolmaratoniks. Kui ma loen näiteks Marise või Helena või Viigi blogi, siis nende kõrval olen ma eriti hakkamasaamatu.

Esiteks, mis ma selga panen?

Eile õhtul vaatasin oma segamini riidekapis meeleheitliku pilguga ringi, et leida retuusid, mis jalas püsiksid.
Mina ei tea, mis pull on, aga retuusid on hakanud joostes alla vajuma. Ei tea, kas asi on nendest meeletutes kükkides, mis on mu kannikad vähe väiksemaks ja tahkemaks vorminud või siis hoopis nendes kommides, mis mu kintsud paksemaks on teinud.
Iiiiigatahes.
Otsisin ja tuhlasin ja leidsin ühed suhteliselt mittemidagiütlevad H&Mi mustad retuusid.
Oh. Kann püsib püksis. Need võtan.
Siis otsisin välja käisteta jooksusärgi ja pikkade käistega jooksusärgi. Kui on jahe ja tuuline, panen jooksumaika alla, kui on soojem ja päikseline, siis panen ainult sportrinnahoidja ja pikkade käistega pluusi.

Nii. Riided valmis.

Geelid?

Tean, et teoreetiliselt on igati võimalik ilma oma geelideta see 21,1 kilomeetrit läbida, aga MA JU TAHAN geele kah katsetada #tahankaägeolla
Ma lihtsalt tean, et alates seitsmeteistkümnendast kilomeetrist saab mul jaks otsa.
Kui ma oma esimese mitteametliku poolmaratoni jooksin, siis hakkasid kõik kohad valutama, kui 16,4 kilomeetrit sai joostud. Ma mõtlesin, et mu puusad ei kanna mind enam. Väsimus tuli ja siiber sai. See oleks see hetk, kus kasvõi platseeboefekti tarbeks oleks mõistlik üks geel sisse imeda.
Jõudsin kahjuks proovida vaid kahte geeli. Nimesid enam ei mäleta, aga Prismast ostsin.
Mõlemad olid okeyd. Tuleb välja, et ma pole väga pirtsakas.
Tahtsin kindlasti SiS geelid ära katsetada, aga jäin haigeks ning ei jõudnud enam pikale jooksule, mille käigus neid katsetada.
Tellisin viimases hädas selle Tartu Linnamaratoni energiapaketi, mida sai piiratud aja jooksul soetada vaid seitsme euro eest.
www.enervit.ee
Võtan kaks geeli kaasa ja panen need oma pisikesse kõhukotti #stiilnemutt #kõhukotidteevadcomebacki
Enervit'i geele ma varem testinud pole, seeg saan vaid loota, et need mul põhja alt ära ei löö :D :D hahahahahahaaa!
Noh, mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?
Okey, ärge vastake sellele küsimusele :D

Nii. Mis veel?

Ahjaa - pane pulsikell laadima! (teen kohe ära)

Oma numbri tõin täna ära, et ei peaks homme seal infotelgi juures trügima.




Puhanud olen ka piisavalt. Vist? Olen sel nädalal teinud 3x jõutrenni, kuid jooksma kahjuks ei ole jõudnud. Eile oli plaan minna, aga just siis tuli mingi jõhkram tuul ja vihm ja mul hakkas beebist kahju ja ei hakanud teda välja vedama.

Ajaline eesmärk?

Noh, meie presidendist jään ma kaugele maha. Ta selline 1:45 kanti jooksja, ma ikka oluliselt kehvemas vormis ja alla kahe tunni aega püüdma ei lähegi.
Minu eesmärk on lõpetada ajaga kuni 2:25. Kui ei tule, siis ei tule, aga stardis lähen sellesse tempogruppi.

Väikene ärevus on sees küll. Ei teagi miks. Jooks nagu jooks ikka.

Ma olen täna muide suhteliselt magamata, kuna meie imeline beebi jäi eile öösel alles kell 23:15 magama, ärkas kell 1;48, siis uuesti 2:35 ja siis uuesti nelja paiku. Kell 6 küsis süüa ja mul oli kell 7:00 äratus, et suurem laps kooli saata.

Ma tegin hommikukohvi silmad kinni. Päriselt.
No, ei suutnud neid lahti kangutada.
Ka praegu kipub uni silma.

Kes siin tahab jälle soovitada, et maga koos lapsega, see võib lahkelt selle kommentaari enda teada jätta.
Meie laps magab korraga max 30 minutit. Ma ei jõua selle aja sees korralikult padjalegi ilastama hakata, kui juba keegi kuskil vääksuma hakkab. See tundub juba eos nii ärritav, et ma parem ei hakkaks "koos lapsega magama".
Meie peres see ei toimi.


Ja abikaasa jätkuvalt käib tööl, kui mõtlete, et "issand, miks siis isa lapsega ei tegele?"

Siin ma nüüd siis olen. Täiesti ettevalmistamata, ilmselt s*itun end keset jooksu täis (võõrad geelid, noh), püksid ei püsi ka ilmselt jalas ja lisaks on mulle lõua peale tekkinud miski vinnilaadne olend. Oumaigaad!
Ma saan elu lõpuni vahtida Sportfotost pilte oma esimesest poolmaratonist ja hiiglaslikust vinnist #elagumuelu

Tegelikult on kõik hästi ja see vinn vist ei olegi vinn vaid hoopis meie neiu küünejälg, aga ikkagi.

Eks ma naiivselt loodan, et beebi täna öösel magab ilma probleemideta ja homme ma ärkan ilusa ja puhanuna ja jooksen poolmaratonil ka enda jaoks üllatavalt hea aja.
Tundub täiesti võimalik, eksju.

Oeh.

Kohtumiseni homme Linnamaratonil!




laupäev, 30. september 2017

Kaalulangetajast trenniblogijaks

Leidsin juhuslikult kolatoast oma vana välise kõvaketta üles ning avastasin sealt palju vanu pilte. Mulle jõudis äkitselt kohale, kui palju mu elu viimase kolme aastaga muutunud on.

Annangi siinkohal ka teile väikese ülevaate oma senisest arengust.


Kui ma oma kaalulangetusega 2015 aasta alguses pihta hakkasin, siis olid paljud skeptilised. Isegi mu parim sõbranna tunnistas, et ta huviga vaatab, kauaks mul seda motivatsiooni jagub.
Ennegi ju nähtud, et ma luban, et söön salatit, loobun magusast ja käin ülepäeviti jooksmas.


Enne 2015-aasta algust olin ma dieeti pidanud ja jooksmas käinud pea igal kevadel alates esimese lapse sünnist (see imeline sündmus oli aset leidnud aastal 2008).
Olin ma tol ajal selline rõõmsameelne noor naine. Ülekaaluline, kuid rõõmus :)

2008 suvi

Eesmärgid olid alati vinged ja esimesel dieedinädalal olin alati ülitubli. Teisel nädalal lubasin endale juba natukene magusat ka ja kolmandal nädalal ei olnud enam mingit motivatsiooni end jooksmagi  sundida.
Nii need ülekilod alles jäid ja iga aastaga üha mugavamalt end sisse seadsid.


2011 suvi


Kuna ma olin tolleks ajaks juba õnnelikus abielus ja mul oli laps, siis ma leidsin, et mu välimus ei ole nii oluline.
Ma tegelikult valetan. Ma arvasin, et välimus on ikka täiega oluline ja et mina olen ju ometigi sünnitanud naise kohta veel maru kobe. Ma kuidagi arvasin, et laps on justkui kõigele sobilikuks vabanduseks. Stiilis: "... aga ma ju sünnitasin!" Noh, viis aastat peale lapse sündi ei ole vist enam viisakas kõike lapse süüks ajada, mis?

Mingi hetk käis mul aga peab klõks ja mulle jõudis kohale, et elu lõpuni ma selline olla ei tahaks. Ma tahan midagi muud.
See õllearmastajast juustusõber ei ole see, kes ma tahaksin elu lõpuni olla. Seda enam, et senine elustiil oli hakanud juba mu välimusele kehvasti mõjuma. Mulle tundus, et ma olin iga pildi peal justkui padja näoga või siis jõhkralt väsinud. Ilma meigita ei kannatanud üldse olla.

Aasta 2012

2013 aasta lõpp

2013 aasta lõpp
Kui me 2015 aasta alguses Tartusse kolisime (enne elasime 10 km linnast väljas) otsustasin, et see on on minu uus algus. Ma olen Tartus teine inimene, kui ma olin olnud maal.
Tartus olen ma tugev, terve, ilus ja sportlik.

Ma tegelikult olen end alati pigem sportlikuks pidanud. Ma pole iial olnud see naiselik või õrn tütarlaps, alati ikka see pigem poisilik ja tugev.

Otsustasin ennast käsile võtta ja viiesajandat korda dieediga pihta hakata. Sel korral oli erinevus aga selles, et ma hakkasin oma dieedimuresid blogisse kirja panema. Esialgu oli see selline salajane ja privaatne blogi, aga mingil hetkel tegin ta avalikuks ning lasin ka võõrad lugema.
See oli siis 2015. aasta märtsis.

Kaal langes ludinal ja minu enesehinnang tõusis iga kaotatud kiloga.

Neile, kes kaalulangetust edasi lükkavad, ütlen ma julgustuseks, et esimese poole aastaga sain ma lahti 14-st üleliigsest kilost. Sealjuures ei käinud ma kusagil rühmatrennis, ei känud jõusaalis, ei jälginud toitumiskava. Ma lihtsalt piirasin oma kaloraaži ja liikusin rohkem. 14 kilo kadus nigu niuhti.

Peale seda hakkasin ma aga oma keha välimusele rohkem tähelepanu pöörama ning hakkasin teadlikumalt treenima.

2015 aasta sügiseks olin saavutanud enda jaoks juba igati aktsepteeritava vormi.

2015 aasta suvi

2016. aasta alguses jäin ma lapseootele ning seda aastat võib pidada justkui vahepausiks. Kaalu ma ei langetanud ja trenni tegin vaid nii palju, et terve püsida. Mingit edasiminekut füüsilise vormi kohapealt ei toimunud.

2016 suvi


2017 aasta veeburaris hakkasin taas trennidega pihta. Beebi oli selleks ajaks juba kolmekuune ning mina sünnitusest täielikult taastunud. Liitusin spordiklubiga ning hakkasin käima jõusaalis.

arglik riietusruumi selfie


Pean tunnistama, et alles nüüd hakkas mu keha tegelik transformatsioon.
Ma olin enne ikka täitsa lulli löönud seal kodus.
Tunne oli vähemalt küll selline, kuna peale igat jõusaalitrenni valutasid lihased, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud.






Praegu olen ma omadega sellises punktis, kus ma ilma trennita enam ei saa. Mul tekib meeletu igatsus, kui ma trenni teha ei saa.
Olen sel nädalal vaikselt võtnud, kuna mul on/oli põskkoopapõletik ja et uuel nädalal täie tervise juures olla, peab keha saama puhkust, et haigusega võidelda.

Ma tunnen täiega oma väsinud ja tudisevatest lihastest puudust.
Tuhar tahab kükke ja kõht tahab mägironijaid. See magus lihasvalu on nii mõnus lihtsalt, et ilma selleta ei oska olla.
Ma loodan, et teised trenni-, tervise-ja spordiblogijad on samasugused imelikud :D Muidu on küll veidi piinlik.

Aga, kuhu ma oma pika ja natukene laialivalguva postitusega jõuda tahtsin on see, et ma olen jõudnud tõdemuseni, et mu blogi ei ole enam kaalulangetusblogi vaid on trenniblogi.


Lugejatel vast ei ole vahet, aga minu enda jaoks on see väga suur samm. Ma olen alati pidanud end ikka natukene liiga algajaks, natukene liiga saamatuks, natukene liiga suureks/paksuks või vormituks.

Nüüd tunnen aga, et ma julgen ennast trenniblogijaks nimetada. Trenni ma teen, blogin ka - trenniblogi! :)

Hurraaa!







Kaalulangetusega mingil määral tegelen ikka, kuna see ideaalkaal tuleb ju kätte saada, aga see kahe kilo kaotamine ei ole enam teab mis kaalulangetus.


Loodan, et teil oli mõnus minuga koos minevikus sobrada. Minul on lausa uhke vaadata, kui pika maa ma olen tulnud.




Edasi saab minna ainult paremaks :)
















teisipäev, 26. september 2017

Haige inimene


Seda, et ma peast natukene haige olen, teavad püsilugejad niigi. Praegu on olukord aga selline, et ma olen ka mingi tativiiruse endale külge haakinud.
Võeh!

Tegelikkuses on see tativiirus meie leibkonda juba hea kaks nädalat kiusanud. Kõigepealt jäi haigeks koolipoiss, siis issi ja lõpuks ka beebi.
Kõigil algas haigus palaviku, nohu ja valusa kurguga. Koolipoisi jätsime koolist koju ja ka issi jäi haiguslehele.

Kui beebi haigeks jäi, siis olin kergelt paanikas. Ta pole siiani veel haige olnud (niigi hästi, eks) ja ma ehmatasin selle lurina ja palaviku peale täiega ära. Ei osanud kohe midagi ette võtta.
Imesin nina tatist tühjaks (beebikaugetele inimestele - on olemas selline filtriga toru, millega saad oma suuga beebi tatti ninast välja imeda), määrisin taldade alla ja kõrile hanerasva ja võtsin palaviku alandamiseks lapsel kõik riided seljast.
Esimesel ööl ei maganud ma isegi vist kolme tundi mitte. Beebi oli mul süles või siis minu kõrval meie voodis. Ma lihtsalt ei julgenud teda oma voodisse tagasi panna.
Õnnis uni

Eks ma ise lootsin, et ma pääsen imekombel sellest viirusest, kuid mulle tundub, et MITTE KEEGI EI pääse sellest.

Käisin just sõbrannal külas ja tal oli ka kogu pere just samade sümptomitega maas olnud.

Minul paistis nohu ja köha vähe kergemal kujul küljes olema ning ma ei pidanudki seda päris haiguseks. Trenne ma ära jätta ei tahtnud.
Kodune trenn iseenesest möödus mõistlikult, kuna rahmeldamist oli kõigest 35 minuti jagu.

Siis otsustasin ma aga välja jooksma minna.
Oeh.
Plaanisin teha pika jooksu, noh, nii 12-13 kilomeetrit vähemalt. Kui ma aga välja jõudsin, jooksma hakaksin ja igal kilomeetril oma aju välja pidin nuuskama, siis otsustasin natukene lühemalt teha.

Jooksin lõpuks vaid 9 kilomeetrit. Te ei kujuta ette, mis mu pulss tegi.
Pühajeesus!
Kui muidu on mu pulss jooksu ajal nii 138-150 lööki minutis, siis sel korral nägin ma ära lausa sellise müstilise numbri nagu 209!!
Ma ei jooksnud üldse väga kiiresti ega miskit. Ma arvasin, et kell viskab villast ja näitab aiateibaid, aga kui ma tempot vähendasin, siis näitas jälle normaalselt pulssi.
Ilmselt oli keha sellest haigusest nii kurnatud, et lõi ka vähese pingutuse peale pulsi kõrgustesse.
Ma tegelikult täitsa ehmatasin ära ja kirusin ennast, et ma haigena jooksma olin läinud.

Jooksu kokkuvõte: 9 kilomeetrit ajaga 59:18. Keksmine tempo 6:35 ja keskmine pulss 165.

Otsustasin, et puhkan ja ravin ennast.

Paraku on tervise- ja trenniblogijad sellised sipelgapüksid, et ei oska paigal püsida.
Ma ikka tegin kodus ühe tagumikutrenni kah ja läksin pühapäeval veel ka pikale jooksule.
Oma isikliku grumpy cat'iga 


Täiesti idioot, eksju!

Ma tegelikult olin selle pika jooksu juba mitu-mitu päeva ette kokku leppinud.
Ses suhtes, et ma ei läinud üksinda jooksma.
Mulle kirjutas see sama imeline lugeja, kes mulle mu jooksukäru kinkis - Kerstin.
Ma kangesti tahtsin teda näha ja katsuda, et saaksin sotti, mis sorti inimesed mu blogi loevad.
Kerstin on väga vinge ja jutukas, nagu minagi (eksole).
Lahe on ka see, et tal on samasugune jooksukäru, nagu ta mullegi kinkis. Teist värvi ja mõningate erinevustega, aga suures plaanis sama.

X-landerid 


Temal oli jooksukavas kirjas 90 minutit madala pulsiga jooks.
Noh, mina oleksin tahtnud vähemalt 15 kilomeetrit teha. Leppisime kokku, et teeme 90 minutit ära ja siis vaatame.
Jutt meil jooksis ja pulsid püsisid ka enam-vähem õiges vahemikus, mistõttu panime hullu ja tegime 16 kilomeetrit.
Kerstinil oli see esimene nii pikk jooks. Siiani on ta jooksnud maksimaalselt 12 kilomeetrit, seega on ta eriti vapper, et minuga selle jooksu kaasa tegi.
Geele ma sel korral muidugi kaasa ei võtnud, mis on eriti totter, kuna poolmaratonini on vaid kaks nädalat ja mul ainult kaks geeli katsetatud. Oeh.

Jooksu ajal hakkas mul pea kergelt tuikama, kuna mul oli endiselt päris tugev nohu ja pea oli paks ja uimane. Jooks ise raske ei tundunud ning sel korral oli ka pulss täitsa madal, mistõttu ei teinud sellest peavalust väga suurt numbrit.

Jooksime 2 tundi ja 16 kilomeetrit. Keskmine tempo 7:36 ja keskmine pulss 149 lööki minutis.

Mul oli peale jooksu enesetunne täitsa hea. Ma tundsin, et ma olen ebaharilikult väsinud, kuid muidu ei olnud häda miskit. Käisin veel toidupoes ja vedasin raske toidukoti koos beebiga viiendale.

Kui ma aga koju jõudsin ja tossude jalast võtmiseks kummardasin, lõi mulle pähe selline vastik terav valu. See valu ei läinudki enam üle, vaid saatis mind kuni õhtuni.
Lisaks peavalule tuli mulle peale raske rammestus. Viskasin diivanile pikali ja ei jaksanud end enam püsti ajada. Õnneks oli mu abikaasa selleks ajaks üles ärganud (oli öösel tööl, seega magas päeval) ja ma jätsin beebi kantseldamise tema hooleks.

Lamasin oma higiste jooksuriietega suures toas diivanil ja lubasin mehele, et ma kohe annan otsad.
Nina läks täiesti kinni, pea valutas, jõudu ei olnud, silmad vajusid kinni.
Jäin diivanile paarikümneks minutiks magama, kuid ärkasin selle peale, et ma ei saanud hingata.

Pea ikka lõhkus.

Võtsin ühe valuvaigisti, jõin mitu tassi kuuma teed ja läksin koos beebiga lõunauinakut tegema.
Magasin vast kuskil tunnikese ja peale seda läks olemine tiba paremaks küll.

See oli siis pühapäeval.

Täna on juba teisipäeva hommikupoolik ja mu pea ikka valutab vahelduva eduga. Nohu on ka meeletu. Öösel magasin suu lahti ja nina tatist umbes.
Õnneks otsustas meie imeline imik terve öö rahulikult põõnata ja alles kell 7 süüa nõuda. Võtsin ta enda kõrvale, söötsin kõhu täis ja magasime edasi.

#wokeuplikethis 

See oli üle pika aja esimene hommik, mil mul oli vabadus ise üles ärgata. Luksus!

Lubasin endale täna, et sellel nädalal ma puhkan.
Ma PEAN puhkama, muidu venib see haigus veel pikemaks. Seda aga väga ei tahaks, kuna enne seitsmendat oktoobrit tahaks paaril korral veel täie väega jooksma jõuda. Et saaks oma piirid kätte ja mingi tegevuskava paika. Noh, tempovalik, joogipunktide strateegia jms.
Ilmselt jooksen ma selle maa ära ka ilma suurema ettevalmistuseta, aga ma nagu tahaks, et esimene ametlik poolmaraton oleks mõnus. Et ei jääks selliseid "kui ma oleksin" asju kripeldama.

See tegevusetus saab raske olema. Ma juba tunnen oma kontides, kuidas ma tahaksin ennast liigutada. Mu tagumik tahab piinamist ja kõht pingutamist, aga sunnin end puhkama.

Kas teistel on ka nii, et kui juba kaks-kolm päeva pole trenni teinud, tundub keha palju lodevam ja paksem?
Ma reaalselt vaatasin end täna hommikul peeglist ja tundusin endale paksem. Lodevam.
Hirmuga astusin kaalule, kuid õnneks ei ole msikit juurde tunud. Vana hea 66,8 kg vaatas vastu.

Kes mind sel nädalal sportimas näeb, see võib mulle vastu kukalt anda ;)

Kuidas teil tervis? 




neljapäev, 21. september 2017

Kuidas sa nii palju jõuad?


Ega nalja pole. The struggle is real.

Ma ei tee nalja, kui ütlen, et trennide, beebi ja kooli kõrvalt on päris raske näiteks koristamiseks ja kokkamiseks aega leida.
Mitte, et ma väga üritaks koristamiseks aega leida . . .

"Ma lihtsalt panen need kamapallid siia, siis on hea võtta..."

Minu päev algab kuskil kell 7, mil ma ärkan, et oma kolmanda klassi poiss kooli saata. Beebi ärkab kella 7:30 paiku. Enne seda üritan ma enda hommikusöögiga ühele poole saada, kuid alati ei vea välja.


Vahel söön ma hommikusööki pea 2 tundi, kuna beebi tahab igale poole jalutada ja vajab minu toetavaid nimetissõrmi.
Kui hommikusöök söödud, siis üritan endale teha ka veel ühe tassi teed, et natukene sooja ka saada.

Selleks hetkeks on kell saanud harilikult juba 9 ja beebile tuleb puder/püree/näputoit ette anda.
Seoses viienda hamba tulekuga on beebi söögiisu selline, nagu ta on, seega teinekord pakun ma ühe söögikorra ajal kõiki eelmainituid.

Näputoit - kookosõlis praetud kartulid


Kui beebil söödud, siis enamasti läheme välja jalutama ja esmast uinakut tegema. See toimub nii 10-11 paiku. See on see kellaaeg, mil ma ka tavaliselt jooksma lähen.
Jooksutiirult tulles


Kuna meil on ka koer, siis ma harilikult teen nii, et võtan esialgu koera ka kaasa ja jalutan temaga ümber maja mõnda aega, siis viin ta tuppa ja lähen ainult beebiga jalutama/jooksma.
Tundub iseenesest lihtne, aga kui arvestada asjaolu, et ma elan viiendal korrusel, siis pikapeale tüütab see treppidest edasi-tagasi marssimine ära. Beebi ühes käes, beebitarvete kott teises käes ja koera jalutusrihm seal, kuhu parasjagu mahub.

Kui me jalutamast/jooksmast tagasi jõuame, siis olen ma harilikult maru näljane. Selleks ajaks on kell saanud juba 13:00.

Kui olen jooksmas käinud, siis terve mõistus ütleb, et peaks ennast pesema ka. Heh. Jee rait!
Pesta ennast küll kuidagi ei õnnestu, kuna beebile tundub, et see voolav vesi seal vannitoas on üks õudus. Isegi, kui ta seisab kohe minu kõrval, kui ma ennast pesen, siis ta nutab nii hüsteeriliselt, et kogu see asi ei ole seda väärt.
Enamasti puhastan niiske salvrätiga higisemad piirkonnad üle ja häbenen käisesse, et ma siuke siga olen. Pesema jõuan harilikult alles siis, kui beebi on ööunne jäänud.
Muide, ma tean usaldusväärsest allikast, et ma pole ainus imelik, kes peale sportimist beebi kõrvalt ennast pestud ei saa - meid on veel ;)
Vahemärkusena lisan, et ma ei haise #justsayin 

Peale seda teen kiiruga endale miskit süüa, kuid pean sealjuures arvestama, et seda sama toitu sobiks ka beebile pakkuda, sest tal on käsi koguaeg püsti ja muudkui "õh" ja "õh". Kui ma talle miskit "ette ei viska", siis ei ole lihtsalt võimalik süüa.
Endal söödud, siis pakun ka beebile veel püreed/putru/näputoitu. Peale sööki katsun meeleheitlikult täislagastatud köögi ka ära koristada, kuid iga kord see ei õnnestu.
Kui väike diktaator tahab ikka tagatubadesse seiklema minna, siis ei saa ka mina köögis passida. Miks, küsite?
Noh, sest neiu roomab poole koridori peale välja ja hakkab siis hüüdma: "emmemmemeeee!" ja nii senikaua, kuni ma tema juurde lähen. Kui ma kuskil seitsme hüüdmise peale kohale ei lähe, siis on kisa ja ta tuju on mitmeks tunniks rikutud.

Umbes sellel ajal saabub koolist ka suur venna. Kuna ma olen ka tema ema (ma tean, eks), siis katsun ka pojale natukene tähelepanu pöörata. Uurin, kuidas koolis läks, mis õppida jäi, kas ta miskit süüa tahab.
Seda viimast küsin ma küll rohkem moe pärast, kuna ma tean, et mu laps sööks ainult friikartuleid või pitsat, aga üritama ju peab.

Veel kuu aega tagasi asusin ma peale koolilapse saabumist taas kööki süüa valmistama, aga nüüd on ka selliseid päevi, mil poja saab ise endale muna praetud või võileivad tehtud.

Kell on selleks hetkeks ootamatult saanud 15:00.


Kui mul on koolipäev, siis hakkan ma end kooli sättima. Kella 16st kella 19:30ni olen kodust ära. Beebit valvab lapsehoidja.

Kui mul ei ole koolipäev, siis käin enamasti toidupoes, teen sooja söögi valmis ja vihun toas natukene trenni teha.
Ja see trenni tegemine ei ole ka selline lihtne värk, et panen trenniriided selga ja teengi. Ma pean jälgima, mis tujus see beebi on. Kui tema pole nõus omaette mängima, siis ei ole mingit trenni tegemist. Vahel on ka nii, et ma juba alustan trenniga, selg juba higine ja trennituju sees ja äkitselt käib neiul mingi plõks ja ta lihtsalt kisab, kuni ma ta sülle võtan.
Kõiki harjutusi paraku beebi süles teha ei saa, seega pean vahel ka kogu ürituse katki jätma.
Ma ei tea, kas ma pean veel eraldi mainima, et peale trenni pesta ei saa? Igatahes - ei saa.

Fotopommm!




Kell 19:30 vannitan beebi, söödan ja panen ta magama. Siis lähen uurin, kas suuremal lapsel on koolitükid tehtud.
Kella 20-paiku saabub töölt koju abikaasa. Soojendan talle päeval tehtud toitu, muljetame päevast ja ongi aeg magama minna.
Voodis katsun veel natukene õppida või kohustulikku kirjandust lugeda ning Facebook'i, Blogger'i ja Instagram'i üle vaadata.

Blogimiseks leian aega kõikide nende tegevuste vahepeal. Mõnikord teeb beebi hommikul esimese une hoopis toas ja ma mõnuga persetan terve selle aja ja ei liiguta lillegi. Olengi lihtsalt bloggeris ja blogin või vahin niisama internetis ringi. Kvaliteetaeg.

Ahjaa, kuus vähemalt korra käin ma ka õhtul üksinda kinos. Panen beebi tuttu, jätan abikaasa valvesse ja lähen naudin mitte kellegi eest vastutamist ning vahin suure nacho hunniku taga mõnda õudukat või muud mitte-multifilmi. Ahhhh, õnnis aeg.
Muide, film, mida ma vaatan, ei oma suurt tähtsust. Ma lähen kinno igatahes. Ka siis, kui ma ei taha tegelikult ühtegi kavas olevatest filmidest näha.
Mõte loeb.



Kokkuvõtteks võin öelda, et rahmeldamist on palju ja sellist paigalseismist/istumist ei ole pea üldse. Vahel ma tunnen natukene puudust sellest, et ma sain mõnda saadet otsast lõpuni vaadata. Enam seda luksust ei ole.

Ometi on kõik tehtav ning minu päevaplaani mahub mõnikord ka jõusaal, sõbrannadega kohtumised ja poodlemine. Pole nii hullu midagi.

Elu on ilus!









kolmapäev, 20. september 2017

BEEBIBLOGI: Meie beebi juba 10-kuune


Esiteks, kõik, kes arvavad, et oma tütre kutsumine Printsessiks on imal ja absoluutselt öäk!, nendega ma natukene nõustun. Tegelikkuses sai see paika pandud väikese irooniaga, kuna printsessilik pole meie beebi teps mitte. Kahjuks seda irooniat enam keegi ei mäleta ja minust on saanud see kanaemme, kes oma võsukest nii ideaalseks peab, et teda lausa Printsessiks kutsub.
Vabandan kõigi ees, kes on pidanud oma okserefleksi alla suruma mu postitusi lugedes. Parandame selle vea ja kutsume teda edaspidi lihtsalt beebiks.
Võtke heaks :)

Siin ta siis on, meie kümnekuune beebi!





Vanus: 10 kuud (sünd 16.11.2016)
Pikkus: 72 cm (sünd 48 cm)
Kaal: 10,5 kg (sünd 3070g)
Hambaid: 4 (viies on kohe-kohe lõikumas)
Juuksed: olemas! punakaspruunid
Silmad: pruunikasrohelised
Uued oskused:
Seisab ca 10 sekundit ilma toeta püsti, kõnnib täiskasvanul kätest kinni hoides. 
Oskab lusikaga endale toitu suhu panna (kui selleks parasjagu tuju on, muidugi mõista). 
Viskab palli. Enamasti meie koerale, kes selle tema juurde tagasi veeretab. Niimoodi võivad lausa kümneid minuteid mängida. Need on need hetked, mil ma katsun siva vetsus ära käia :D

Üldiselt meie beebist:
Varasemast rahulikust ning pigem laisast beebist on saanud püsimatu ja närviline rahmeldaja. Ausõna! Tema süles hoidmine on sama lihtne, kui varvastega pudingu söömine. 
Päeval teeb 2-3 uinakut, mis kõik kestavad ca 30 minutit. Vahel harva, kui ta on väga unine, võib üks uinak venida ka tunniajaseks, kuid pikemaks kindlasti mitte. 
Mõnel päeval magab ta vaid korra ja siis ka ainult tunnikese. 
Ämm naiivselt arvas, et siis ta jääb äkki varem ööunne. Ei. Ei jää. 
Aga magab hommikul kauem? Ei, ei maga.

Lamavasse asendisse saab käru panna siis, kui ta juba sügavalt magab

Ööunne jääb ca 20:30 ja ärkab 7:20 ja seda olenemata sellest, kui väsinud ja magamata ta päeval on olnud.

Iseloomult on meie beebi kohutavalt kange ja häälekas.
Kui veel paar kuud tagasi ei olnud beebiga poodlemas käimine mingi probleem, siis nüüd on see pea võimatu.
Seoses dieedi ja trenni intensiivistumisega on mu püksid hakanud mulle suureks jääma. Ilma naljata, mu püksid kukuvad kõndides alla. Ma koguaeg sikutan neid ülepoole ja ma kujutan ette, kui nõme see kõrvaltvaatajale paistab. Piinlik on. 
Mõtlesin ükspäev, et lähen käin sipsniuhti Eedenis Lindexis ära ja ostan kasvõi ühe paarigi parajaid pükse. 
Beebi kärus magama ei jäänud, sahmis ja vingerdas seal. Kui olin poes suutnud meeldivad püksid välja valida ning suundusin riietuskabiini poole, läks tõeline trall lahti. 
Laps lihtsalt karjus. Ei nutnud, ei mingeid pisaraid, vaid kiunus. Pikalt lihtsalt "öööööäääääääää", "mememememememeeeeeeeeeee". 
Oeh.
Kuna ilma proovimata ma pükse osta ei julge, kuna mul on perse ja kintsud ilmselgelt vale koha peal (elukogemus näitab), siis mõtlesin, et tõstan beebi kärust välja ja võtan endaga kabiini kaasa.
Hakkan siis last välja tõstma ja see pistab veel kõvemini karjuma. Ise samal ajal keerutas ja väänas ennast nigu vihmauss,

Tal on haiglane huvi igasugu kinnituste ja klambrite vastu ja ta oli parasjagu oma käru turvarihmade kinnitust häkkimas, kui mina teda ebaviisakalt sülle krabama hakkasin.
Okey.
Katsusin last rahustada ja panin ta kärru tagasi, aga meie imeline beebi oli selleks ajaks endast juba nii väljas, et karjus veel kõvemini. Ma kahlustan, et esimese korruse Maksimarketi lihaleti teenindaja oli ka suurest hirmust kangestunud, kui ta seda kisa kuulis.
See trall toimus siis kuskil minuti vältel Lindexi riietuskabiinide ees.

Otsustasin, et lepin sellega, et mu kannikas püksist pidevalt välja tükib ning ei osta endale ühtegi paari pükse. Vähemal mitte koos beebiga.
Viisin püksid tagasi oma stangele ning kõndisin mossis näoga poest välja.

Elu paratamatused.

Kahjuks ei ole meie beebi selline pirtsakas ainult poodides, vaid ka kodus.
Viimane nädal on ta minu meelest ainult karjunud.
Mitte nutnud, vaid lihtsalt virisenud.

Pildil suur venna ilmselgelt sillas, et õekene seisab :)


Kuna ta on avastamas kõndimise imesid, siis on ju vaja koguaeg jalgadel olla, kuid üksi ta veel ei oska. See tähendab seda, et mina olen suure osa oma päevast kummargil ja jalutan meie imikut mööda neljatoalist korterit. 

Vahepeal ta muidugi avastab midagi fantastilist, mida ta tahab kangesti suhu pista, nagu näiteks venna Legod või emme kooliasjad. Oma suurt tahtmist väljendab ta fraasiga "õh". Kui kohe talle soovitud eset ei ulatata, siis läheb see õh lõpuks maru valjuks. Kui ma üritan ta tähelepanu mujale suunata, siis järgneb kisa. 

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis suuremalt jaolt on ta siis vait, kui mina talle asju ulatan. Kui ma aga otsustan, et ma nüüd taha näiteks vetsus käia või endale süüa teha, siis on taaskord pahameel.
See kiunumine ajab mu närvid õhtuks nii turri, et iga asi tundub ärritav.

Eile käisime Raekojas linnapea käest hõbedat skoorimas (Lusikapidu) ja minu meelest oli meie plika ainukene nii püsimatu hing. Istuda üldse ei tahtnud. Muudkui kakkus mu nimetissõrmi, et ma temaga mööda saali jalutaksin. Saal paraku oli rahvast täis ja liikumine raskendatud. Rääkimata sellest, et me ilmselt häirisime teisi pidulisi. 




Ma oleks võinud muidugi peale lusika kättesaamist koju minna, aga ma tahtsin ikka linnapeaga pilti ka teha, mis tähendas seda, et ma pidin ootama, kuniks kõigil lusikad käes on.

Vabandan kõigi ees, keda meie beebi siplemine ja sõelumine häiris. Mis sa teed, kui laps pudelis kah paigal ei püsi.

Ja söömine. Oeh, see söömine.

Söögiisu käib meie beebil täiesti periooditi külas. Viimased kolm päeva on mulle jäänud mulje, et ta sööks ainult venna tuppa peidetud magusat või siis rinnapiima.
Hommikune pudrutegu on rohkem selleks, et emme saaks köögis midagi teha. Sisse läheb sellest umbes pool ampsu.
Tal on kõht tühi küll, aga püreed ja putru ei taha. Äärmisel juhul läheb alla mõni lihapüree või siis emme toit. Katsun teha kõik oma toidud sellised, et saaks beebile ka ampsu pakkuda, aga vahest tahaks midagi vürtsikat või rõvedalt sukrurikast kah, eksju.
Võimalik, et isutus ja tissiarmmastus on teda painamas seetõttu, et tal on hetkel nohu ja ka üks hammas lõikumas. Aga tegelikkuses ei ole ma ka selles kindel.
Praegu tundub igatahes, et keskkoolini on ta mul rinnalaps.

Elu on mulle andnud ühe parajalt keerulise ilmakodaniku kasvatada. Esimese lapsega ei anna võrreldagi.

Blogima on ka üha raskem jõuda, kuna eelnevalt blogimiseks kulutatud beebi unetunnid kuluvad nüüd kohustusliku kirjanduse ja matemaatika peale.

Seda postitust olen nüüdseks kirjutanud umbes üheksas osas.
20 minutit tagasi tehtud pilt

Kirjutan paar lauset ära ja tuleb beebiga tegeleda. Kui beebi magama jääb, siis mõtlen, et panen ruttu pesu pesema ja maksan maksud ära ja siis blogin. Kui ma olen eelneva kirjutise läbi jõudnud lugeda, et saaks sama mõttega edasi kirjutada, kostub tagatoast juba nuttu ja tuleb minna beebiga tegelema.

Kes nüüd loeb ja mõtleb, et kus mees siis on, see võib teadmiseks võtta, et ta käib tööl :)
Need hetked, mil abikaasa on kodus, kasutan ma ära näiteks jõusaalis käimiseks või enda pesemiseks. Elagu!

Noh, sai lõpuks valmis see postitus. Ilmselt on ta natukene segane, kuna ma ise olen ka parasjagu natukene segane, aga elate üle.

Ma nüüd lähen katsun ühe tee teha, sest beebi tudub. Äkki jõuan isegi tee ära juua enne, kui beebi ärkab. Pöidlad pihus!