laupäev, 12. august 2017

BEEBIBLOGI: Titeemmedega pole millestki rääkida

Ilgelt tahaks siia kirjutada, et lapse saamine ei ole mind kanaemaks muutnud ja ma jätkuvalt suudan seltskonnas särada, huvitavatel teemadel tunde vestelda ja vajadusel hommikutundideni kusagil üritusel esinduslik välja näha.

Noup.
Kohe üldse mitte. Ei. Ei vasta vähimalgi määral tõele.
Tegelikult ka!

Käisin mõned nädalad tagasi endiste kolleegidega õhtustamas. Ma isegi ei suuda meenutada, millest me rääkisime. Ilmselt ilmast?
Oeh.
Noh, mina võtsin Printsessi kaasa, kuna abikaasa oli tol õhtul tööl. Terve aja ma katsusin oma imelise imiku imelisi näppe oma kohvitassist eemale hoida või otsisin laualt puuvilju-juurvilju, mida talle näppu pista. Vahepeal puhastasin niiskete salvrärikutega neiu sõrmi, nägu, kaela, põlvi ja enda riideid. Siis andsin talle jälle midagi näppu ja siis imetlesin, kui imeline see beebi mul ikka on. Ümbritsevale ma väga tähelepanu ei pööranud.
Vestlusest ma ka väga osa ei võtnud, kuna enamus teemasid ei olnud minu jaoks huvitavad.
Oeh.

Jah, minust on saanud see ajudeta titeemme, kes oskab ainult pudikeeles rääkida ja keda keegi seltskonnas enam tähele ei pane.
Pigem olen ma ilmselt häiriv kohatäide oma sipleva ja sagiva imikuga.

Teen hästi palju pilte sellest, kuidas ta kärus istub. Iga sekund on ju niiiiii eriline #mommybrain

Riietus by "et saaks vaevata imetada"

Panin lapsele papud jalga, lapsele ei meeldinud. Awww, nii nunnu ju! Teeme pilti! 

Olen täheldanud, et värsked emad tihti tunnevad end solvatuna, kui neid äkitselt enam kusagile ei kutsuta. Noh, mina ei tunne. Ma ei tahagi minna kuskile. Ma ei oska seal millestki rääkida. Päriselt ka.

Minu huvid on hetkel beebi ja trenn. Kui nendel teemadel lobiseda ei saa, siis ma olen vait ja/või hoidun sotsiaalsest äksjonist.

Minu jaoks on meeldiv aja veetmine midagi sellist, mis ei eelda minult kramplikku oma lapse kinni hoidmist, et ta valesid asju ei näpiks. Midagi sellist, kuhu ma saan lapse ilma teisi häirimata kaasa võtta, et ma ei peaks enne hulluks minema, et leida inimene, kellele oma laps suure veenmise peale ära sokutada. Mitte, et ta üldse kellegagi lepiks, eksole.
Midagi sellist, kus ka minul on huvitav, kus ma saan end lõdvaks lasta, rääkida endale huvi pakkuvatel teemadel (beebid!!!!!) Ning istuda jalad harkis kasvõi põrandal. Noh, sest sealt ei saa Printsess alla kukkuda.
Vaadake, mul on beeeeeeebiiiii! 

Õnneks on selliseid kohti ja üritusi küll. Oleme näiteks novembribeebidega kokku saanud. Seal oli peale minu veel igavene hunnik oma beebisid armunud nägudega vahtivaid emmesid, kes muudkui vatrasid hammastest, uinakutest, kärudest ja lisatoidust. Mmmmm, ilus.
Oleme ühe teise novembribeebi emmega kaks korda ka beebikinos käinud. Meie neiu oli viimati küll ülimalt kehvas tujus (hambad, noh! Või kasvuspurt), aga vähemalt polnud ma üksi - nutvaid tittesid oli veel :)
Veel käin ma meeleldi näiteks oma ämmal külas, kes teeb alati kõik, et meie beebil seal hea oleks. Lisaks ei pea ma ise ka lillegi liigutama - söök-jook ilmub automaagiliselt ise lauale. Nõud kaovad sama maagiliselt kohe, kui olen söömise lõpetanud.
Ja siis veel muidugi jooksutiirud käruga ja trenn välijõusaalis. Printsess peab end enamasti viisakalt üleval, vahel isegi magab. Mina saan rahumeeli sipelda ja ilma nautida.

Ma isegi ei põe, et ma selline olen. Las ma olen. Ma ootasin seda imelist imikut niiiii kaua oma ellu. Ma olin sellest täiskasvanu küünilisest, materjaalsest ja kirjust elust nii tüdinenud.
Kellel on parem töö, uhkem kodu, kes on rikkam, kellel on kallimad riided. Koguaeg pidi keegi kellestki parem olema. Koguaeg olid mingid täiesti mitteolulised probleemid, pidev glamuuri ja populaarsuse jahtimine.

Pidutseja pole ma iial suurem asi olnud. Ei käi regulaarselt ka reisimas. Alkoholist tahaks üldse lahti öelda. Sõbrannasid, kellega kohvitada-lobiseda mul pole. Noh, paar tükki on, aga mitte Tartus.
Ega ma ise pole ka suurem asi seltskond, ma kujutan ette.

Ma ei pahanda üldse, et mind enam ilusate ja edukate inimeste hulka ei arvata.
Ma liigun ringi enamasti ühe, vahel ka kahe lapsega. Riietun mugavalt, ning enamasti sellistesse hilpudesse, mis võivad muretult porgandipüreega kokku saada.
Soeng on "peaasi, et on kõvasti kinni" ja jalatsid on sellised, millega jaksab ka 3 tundi ringi jalutada.
Edukas noor naine?
I think not.
Ma olen ikka täitsa emme.

Abikaasa vahel ikka kurdab, et ma treenin end nii kobedaks, et nii võib keegi mind ära napsata. Haaah!
Ma arvan, et kui ma ikkagi 99,47% ajast liigun imikuga ja olen a) spordiriietes, higine ja meikimata; b) väljaveninud püksitagumikuga ja nutva beebiga või c) toidupoes koos lastega ja ostan vetsupaberit ja mähkmeid ning topin agressiivselt, näost punane nagu peet, neid käru all asuvasse korvi ise sealjuures igaks juhuks rahustavalt ümisedes ja käru kiigutades, siis ei julge ükski vastassooline isegi minu poole vaadata. Ma arvan, et enamuse ajast on meestel minust kahju või siis nad ei saa päris täpselt aru, kas ma olen poiss või tüdruk (meikimata ja värki).

Mu beebi on beebi väga vähest aega ja ma hiljem hakkan sellest nohisevalt ilmaimest oma kaisus kindlasti puudust tundma. Ma ei lase end häirida sellest, et ma võõrale silmale tundun depressiivne ja igav koduperenaine, kes päevast päeva muudkui imetab ja mähkmeid vahetab. Ma pigistan sellest lapsehoolduspuhkusest nii palju välja, kui annab. Küll mul on tulevikus aega edukas ja seksikas olla. Praegu ma olen emme.



Ilusaid unenägusid!

teisipäev, 8. august 2017

Tervise-, trenni- ja spordiblogijad said kokku

Olen vist viimane, kes selle kokkuvõtte kirja paneb, aga noh, teate küll - beebi. Ei olnud enne mahti lihtsalt.

Ma ei ole kursis, kui ühtehoidvad on teiste kategooriate blogijad, aga tervise-, trenni- ja spordiblogijad on üks muhe ja kokkuhoidev kamp.
Jah, me oleme mingil määral konkurendid ja katsume ikka rohkem lugejaid ja klikke saada, kui teised, aga suures plaanis ei ole see meie esmane eesmärk.
Mina loen ja toetan teisi spordiblogijaid nii hästi, kui saan ja oskan ja ma tunnen, et ka nemad on minu jaoks olemas. Aitäh!

Pühapäeval, 6.08.2017, saime me spordiblogijatega kokku kaunis Viljandi linnas.
Asja organiseerimise võttis enda peale Maris. Tal tuleb see organiseerimise värk nii hästi välja, et teised ei pidanud/saanudki kuidagi väga aidata. Nagu võluväel oli meile sebitud treeningsaal, palju juua ja veel rohkem süüa. Mis nii viga kokkutulekule minna, kui kaasa peab võtma vaid hea tuju  :)

Meie sõitsime Viljandisse kogu perega, kuna Printsess on veel nii piisavalt pisike, et ma ei julgenud teda päris päevaks rinnast ilma jätta.

Ma muidugi jõudsin kõige viimasena kohale. Noh, imik nõuab oma aja ja aeg lendab eriti kiiresti, kui sa proovid riietada ennast ja püsimatut imikut.
Lisaks hilinemisele koperdasin päris haledalt, kui trennisaali sisse astusin. #esmamuljejäipiinlik




Üritus algas Viljandi MyFitnessis, kus lubati meil lahkesti kasutada nende treeningsaali. Mul ei ole väga kogemusi erinevate spordiklubidega, kuna olen käinud siiani vaid ühes - Tartu Arctic'us.
Viljandi MyFitness on väga huvitava ruumiasetusega. Selline sopiline ja hubane. Kui ma elaks Viljandis, siis käiksin seal meeleldi.

Meie kasutuses olnud treeningsaal oli väga avar, mõnusa valgustusega ning kasutajasõbralik. Võimlemismatid, astepingid jms oli saali taga eraldi ruumis.
Treeneritele anti kasutada ka mikrofoniga peakomplekt ning timmida sai ka valgustust. Saadaval oli lausa mitu erinevat värvi, seega venitasime näiteks maheda punaka valgusega.
Nigu päris!

Taustal vaatab Margit mind sellise kahtlase näoga, nagu tahaks lähenemiskeeldu :)



Programmi alustas Kati ja piloxing.


Ma ei tea sellest trennist midagi, aga mulle täiega meeldis. Ma olen natukene hakkamasaamatu, kui mängu tulevad harjutused, mis nõuavad käte ja jalgade koos liigutamist. Pfft. Natukene koperdasin Kati trennis ka, aga meelt ei heitnud, kuna seltskond oli muhe. Kati siples saali ees ka sellise innu ja armastusega, et lihtsalt tahtsid kaasa teha. Tundub, et ma olen täitsa Piloxingu kind of girl. Ma naeratasin vist enamuse ajast, eriti siis, kui sai rusikatega vehkida. Mõnsa oli. Nahk sai korralikult märjaks ja lihased nõtkeks. Pulsikell andis kalorikuluks 371 kcal, keskmine pulss 141 bpm (max 176) 


Foto: Margit Partei

Foto: Margit Partei

Foto: Margit Partei


Edasi tuli Laura ja bodypump. Olen kõikidest rühmatrennidest just bodypump'ist kõige rohkem kuulnud/lugenud. See paistab enamiku lemmik olevat.

Regiina oma täies ilus

Trenn  algas ilge madistamise ja sagimisega, kuna endale tuli tuua astepink, võimlemismatt, väiksed vabaraskused, keskmised vabaraskused, üks raske vabaraskus, kang, kangile kettad, kaks tumedapealist härjapõlvlast, neitsi kootud linane kampsun ja hästi istuvad teksased.
Huh. Ma vist tegin juba varustust vedades oma 10 000 sammu ära :)

Ütleme nii, et enne trenni algust oli mul juba villand #polerühmatrenniinimene

Aga siis hakkas trenn pihta ja  -poof-  tuju oli kohe hea. Bodypump ei ole rühmatrennidest endiselt mu esmane valik, aga Laura. Oh, see Laura. Jumal küll, kui vinge võib üks naine olla!

Laura  Foto: Margit Partei

Ta on natukene nunnu, aga samas selline naiselik ja sportlik, samas lõbus ja mänguline. Selline täpselt õige! Tuju oli hea, treener super ja trenn kõva. Õlad ja tagumik annavad endast siiani märku.
Laura - minu jaoks oled sina the trainer! Sinu trenni ma tuleks iga kell!





Pulsikell andis kalorikuluks 335 kcal, keskmine pulss 110 bpm (max 145).

Peale trenni tegime veel ohtralt pilte. Blogijate värk :)

Õpetasin Regiinale ka hüppamist 

Vihased lihased


Foto: Margit Partei

Suurem keskendumine - NOCCO  Foto: Margit Partei

Laura ja Mariliis - Nocco reklaamshuut :D  Foto: Margit Partei

Peale MyFitnessi käisin mina sipsniuhti autos last toitmas ja suundusime edasi juba Viljandi järve äärde piknikule. Jõudsime just toidukraami lahti pakkida, minu ilanäärmed said just hoo sisse ja järsku hakkas räigelt sadama. Einoh, hellõu!
Siva pakkisime väärtusliku kraami kokku ja kolisime ümber rannakohviku katuse alla. Saime loa oma piknik seal lõpuni pidada.


Laual oli hunnik köögi-ja puuvilju, Valio  saatis proteiinipiimajooke, proteiinikohupiimakreeme, proteiinijogurteid, kodujuustu ja Atleet juustusnäkke.
Puls Nutrition'i poolt olid pehmed proteiiniküpsised, Puls Kex proteiinivahvlid ja kõigile pakike proteiinipulbrit. Mina skoorisin endale ühe maasikamaitselise ja Kati  kinkis mulle ka enda piparmündi-šokolaadimaitselise.
Joogiks oli tavaline vesi, Vitamin Well+ spordijook ja Nocco BCAA Tropical  spordijook. Viimane kahjuks ei olnud soovitatav imetavale emale, seega pidin teiste mekutamist kõrvalt vaatama.

Foto: Margit Partei

Suur aitäh Valiole! Foto: Margit Partei
Puls proteiinivahvlid ja küpsised - reaalselt ainult neist toituksingi :)  Foto: Margit Partei 

Pikniku käigus tegime ka väikese tutvustusringi.
Enamus spordiblogijatest on keskendunud jooksmisele. Mina olen selline "pole liha pole kala" tüüpi blogija, Laura on rühmatrennidele keskendunud ja Regiina on minu jaoks alati see triatloni-tšikk.

Kõige tagasihoidlikum tundus meist muide meie kategooria staarblogija Margit. Kes oleks osanud oodata, eksju. Aga, mida aeg sedasi, seda rohkem ta end avas ja lõpuks vatras minustki üle. Heh :) Seda oli äge näha, et ta end meie seltsis nii piisavalt mugavalt tundis.




Peale piknikku suundusime matkale ümber Viljandi järve.
Laura staaritseb :)

Kui tahad paks välja näha, siis tee selfie ja jää ise äärde ;)

Vaate üle kurta ei saanud. Vasakult: Regiina, Margit ja Maris

Foto: Margit Partei
Matk oli ca 12,5 km pikk ja võttis aega umbes täpelt 2 tundi. Peale matka olime me jälle näljased (spordiblogijad, noh) ja tegime uue pikniku.



Nalja sai meil ikka rubla eest. Kädistasime, muljetasime ja naersime päris palju. Tuju oli hea kohe mitmeks päevaks. Siiani mõtlen, et krt, me oleme ikka üks lahe punt.

Mina tänan veel kord kõiki võrratu seltskonna eest! Aitäh!









laupäev, 5. august 2017

BEEBIBLOGI: Ikka veel imetad?


Printsess on tänaseks umbes 8,5 kuud vana. Ma lausa meelega kiusaks lapsekaugeid inimesi ja paneks siia ta vanuse ka nädalates, aga kuna ma peast seda ei tea, siis tundub arvutamine natukene liiga suur töö :D


Lisatoitu annan beebile kaks-kolm korda päevas. Olenevalt sellest, kuidas aega on. Mõnikord oleme me nii kaua õues, et tuppa jõudes on juba vannitamise aeg ja peale vanni ma enam lisatoitu ei anna. Tiss suhu ja magab :)

Olen viimasel ajal täheldanud, et kõrvalseisjatele tundub meie Printsess juba "suur laps" ning üha enam küsitakse, et ega ta enam rinda ei saa.
Nagu, mismõttes?
Muidugi saab!



Nimetage mind vanakooli kanaemmeks, aga mina tean sellist tava, et esimene aasta on must have ja edasi on vastavalt lapse vajadusele. Kas polnud see nii?

Sattusin lugema paari aasta tagust intervjuud imetamisnõustaja Merit Oidermaga.
Tsiteerin: "Maailma Terviseorganisatsioon WHO ja UNICEF soovitavad last imetada vähemalt esimesel ja ema valmisolekul ka teisel eluaastal ning kauemgi. Imetamisnõustaja selgitas, et rinnapiima kasulikus ei vähene lapse vanusega, kõik hea jääb rinnapiima alles. Rinnapiim võib näiteks olla ka ainukeseks õlekõrreks kui laps on haige ega söö-joo midagi. Rinnapiim sisaldab kõrgel määral proteiine, vitamiine, mineraale, rasvhappeid ja antikehi. Miks mitte kõike seda kasuliku lapsele võimaldada."
allikas:
http://www.teadlikvanem.ee/kogenud-imetamisnoustaja-imetamise-lopetamise-otsus-voiks-tugineda-vaid-ema-ja-lapse-vajadustele-ning-mitte-umbritsevate-inimeste-arvamustele/

Rinnapiim on lapsele nagu vitamiin, ravim, turgutus. Rinnapiim on lapsele üleni õige. Ma ei oskagi seda sõnastada, sellepärast ma siin suvalt mingeid sõnu lahmingi. Rinnapiim on mõeldud looduse poolt sinu beebile nagu lehmapiim on mõeldud vasikatele (jep, ma ei usu, et laps peaks piiramatult lehmapiima jooma, kuna "see on nii kasulik". Me pole vasikad!).

Mina annan rinda lapse vajadusest lähtuvalt. Kui laps tahab, siis ma annan.

Kuidas ma aru saan, et laps just rinda tahab?
Heh, noh, meie neiul on selline armas komme oma ninaga mu kaela ja nägu hõõruma hakata. Vahel ta hammustab ka oma kahe väikse hambaga mind õlast või käsivarrest. Niimoodi armsalt.
Mõnikord saab ta näiteks haiget või tal on hammaste tulekust maru kehva olla ja siis rahuneb ta kõige kiiremini just rinnal. Öelge, mis te ütlete, aga minu meelest vajab kaheksakuune imik veel nii palju hellust, kui torust tuleb.
Ei, ma ei kanna teda süles päevad läbi ja ma ei istu ainult lapsega koos ja ei pluti-plutita, aga kui lapsel on valus või hirm, siis ma tahan olla tema jaoks olemas. Imetamine tundub olevat kõige efektiivsem rohi igasuguse kurvameelsuse vastu. Milleks seda lapsele keelata?

Meie beebigrupis on täitsa teema praegu üleval, kuidas emad on imetamise lõpetanud ning nüüd annavad lapsele RPA-d (rinnapiimaasendaja, lehmapiima baasil).
Põhjenduseks on toodud seda, et ta nüüd magab terve öö ärkamata või, et laps ei saa rinnapiimast enam kõhtu täis.

Noh, ammm, jah. Kõhtu ta vist nagu enam ei peagi sellest täis saama, selleks anname me igasugu plöginaid neile.

Te olete kõik väga toredad (novembrikad), aga ma lihtsalt ei suuda kuidagi oma suud kinni hoida.
Arvate, et laps ärkab öösel seetõttu, et tal on kõht tühi? Äkki tal on hirmus, näeb halba und või tahab lihtsalt kinnitust, et emme on ikka olemas ja ei ole kusagile läinud? Äkki ta lihtsalt tahab hellust. Ja siis söödetakse lapsel kõht lehmapiimasegust täis ja rõõmustatakse, et oh, lapse organism ei jaksa seda piima seedida ja tänu sellele ta magab kauem. Jeeee!
Noh, ilmselt pole asi nii hirmus, aga ikkagi. Ma mõistan neid inimesi, kelle laps ärkab iga öö üles. Ärkamine on ikka see, kus laps teeb silmad lahti ja tahab mängida. Magama ei jää, tee või tina. Okey. Aga ma ei usu, et see ärkamine on seetõttu, et rinnapiim ei sobi lapsele? Tegelt ka! Ja, kuidas see laps siis magama saadakse? Pudeliga?

Tsiteerin taaskord: "Oiderma sõnul lõpetavad emad imetamise sageli seetõttu, et on väsinud või näiteks soovivad, et laps magaks terve öö. ,,Siinkohal peab kindlasti endale aru andma, et võõrutamine ei pruugi lahendada antud probleeme,” kinnitas Oiderma. ,,Näiteks enamik väikelapsi tõusevad öösel üles ja vajavad vanema abi magama jäämisel. Kui laps enam rinda ei saa, tuleb teda rahustada muul viisil.”"

Lisaks, kui sa enne aastat lapse rinnast võõrutad, siis pead sa rinnapiima millegagi asendama. Mitte päris "millegagi" tegelikult, vaid ikka rinnapiimaasendajaga. Rinnapiimaasendaja on lehmapiima baasil valmistatud piimasegu, kuhu lisatakse erinevaid lapsele vajalikke ühendeid ja vitamiine. Väga väikest osa nendest.
Vaadake kasvõi silmailuks seda võrdlust rinnapiima ja RPA koostisest -
http://doublethink.us.com/paala/wp-content/uploads/2012/11/whats-in-breastmilk-poster-canada.jpg


Lisaks on RPA kokku segamine ju oluliselt aeganõudvam, kui oma tissi pluusi seest välja võtmine. Või pole? Kus see õnnetu laps senikaua on, kes just lohutust vajab? Nutab?

Kuna peale pooleaastaseks saamist ei soovitata enam lapsele vedelikke lutipudelist pakkuda, siis peaks teoreetiliselt see RPA olema ju kruusis/tassis.
Kas tõepoolest mõni ema annab oma beebile RPA-d kruusist? Kogu 200-midagi milliliitrit? (vabandan, ma ei tea palju laps piima peab jooma, meie oma saab tissitäie)

Kui ma nüüd seda teksti loen, siis ma mõistan, et emad, kes on ostustanud erinevatel põhjustel oma lapse rinnast võõrutada juba varases imikueas, natukene vihkavad mind. Sorry.

Ei maksa kohe vihkama hakata, oleme sõbrad edasi. Ma olen sisuliselt mittekeegi, minu arvamus ei ole kuld, kuid minu blogis ma just seda sama va oma arvamust ju väljendangi.
Lihtsalt, RPA tundub igatepidi vähem okey, kui on rinnapiim. Miks antakse RPA-d lapsele lihtsalt sellepärast, et äkki ta magab terve öö?

Ma tunnistan, et olen ka ise mõelnud, et elu oleks palju lihtsam, kui ta pudelist RPA-d võtaks. Saaks ju mina nii palju rohkem vabadust. Teisel hetkel saan ma aru, et selline mõtlemine on natukene isekas ja minu beebi on beebi vaid väga lühikest aega. Mina olen ema, ma olen täiskasvanu, mina vastutan selle pisikese ime eest.

Kui emme tahab rahus süüa teha

Sinna mu kõrvaklapid läksidki

Printsess

Siis, kui hambad teevad liiga

Printsess sööb öö jooksul endiselt kaks korda. Minu jaoks ei ole see isegi mainimist väärt. Ainuke hetk, mil ma olen sunnitud mõtlema, et see äkki ei ole okey, on siis, kui keegi teine üllatunult küsib, kas ta ikka veel sööb öösel.  Jah. Sööb.
Kuskil kell 1 ja kell 4. Ei, mul ei ole raske üles tõusta, 10 minutit beebiga koos lamada ja siis ta tagasi viia. Ei, ma ei ole hommikul väsinud. Minu jaoks ei ole öine söötmine probleem. See tundub nii loomulik, et ma ei pane seda tähelegi. Vastupidi - ma lausa naudin neid hetki, mil see magav nohisev beebi mul kaisus on.
Ma ei ole hommikul väsinud, ma ei ole päeval unine. Tõtt öelda olin ma tööl käies oluliselt unisem, kui ma hommikul ärkasin. Praegune kodune elu on paras puhkus, titt on imeline ja magada saab korralikult.

Seega vastuseks kõigile küsijatele - jah, minu laps saab endiselt rinda. Ei, ma ei arva, et see on imelik. Pigem arvan ma, et on imelik, kui selles vanuses laps EI saa rinda.

Kui laps ise keeldub rinnast ja eelistab tahket toitu, siis on kõik timm. Ega oma tisse ei pea lapsele peale suruma :) Onju :) Ma lihtsalt ei leia, et on okey oma mugavusest alla-aastasele beebile RPA-d anda.

 Kannatage ära see aasta, jumal hoidku! See on teie beebi. Pisikene ime. Kohelge teda vastavalt.

Musiiiii

Aga ma nüüd tõttan imetama. Olge muhedad ja ärge siis kurjustage :)




neljapäev, 3. august 2017

Mis mulje ma inimestele jätan?


Räägitakse küll, et enesekindel inimene ei hooli sellest, mida teised temast arvavad. Mina mingil määral nõustun selle väitega, samas ei nõustu ka.
See, millise mulje sa inimestele jätad, määrab suuresti su käekäigu. Sa ei eksisteeri üksi siin maailmas ja paratamatult tuleb kokku puutuda ka teiste inimestega. Siis on ju ometigi oluline, mida sinust arvatakse? Või ei ole?

Hakkasin sel teemal sügavamalt juurdlema eile, kui mulle jõudis kohale, et äkki inimesed ei tule ühistrenni minu pärast! Ma olen äkki liiga veider. Või liiga intensiivne. Liiga suur lobamokk? Jätan endast rumala mulje? Kas minu seltskonnas on ebamugav viibida?



Otsustasin praeguseks ühistrennid ära jätta. Käin ja teen üksi oma trenne, pole vaja endale veel rohkem negatiivset tähelepanu tõmmata kirjutades, et jälle keegi kohale ei ilmunud.
Loodetavasti sai kasvõi ükski inimene mingit kasu mu ühistrennidest.

Tulles tagasi selle juurde, mis mulje ma teistele inimestele jätan. Noh, ma ise muidugi loodan, et ma jätan sõbraliku, murevaba, rõõmsameelse ja sportliku mulje, kuid see ei pruugi üldse nii olla.

Äkki minu sõbralikkus tundub hoopis ülepingutatud, murevabadusest pole haisugi ja sportlik ma ka välja ei näe. Võib olla spordiriietes veel, aga niisama?

Mäletan, kui ma kaks aastat tagasi oma esimesi jooksutosse ostma läksin. Marssisin nina püsti Sportlandi sisse ja olin otsustanud oma peas, et ma olen juba nii vinge jooksja, et lasen end nõustada ja endale igasugu fäänsisid jooksutosse pähe määrida.
Läksin tossuriiuli juurde, aga ei leidnud kohe nagu ühtegi ilusat, mis oleks olnud alla 100 euro ja ma olin natukene tujust ära. Katsusin seal erinevaid mudeleid, ühte oleksin tahtnud jalga proovida. Otsisin teenindajat. Pilguga ei silmanud, ainult kassas oli üks ja temal oli järjekord. Mõtlesin siis, et ootan natukene, küll keegi tuleb. Heh, ei tulnud kedagi. Siis aga ilmus meeste jalatsiriiuli ette üks vähe turskema olemisega isend ja tolle juurde ilmus eiteakust kohe teenindaja, vedas erinevaid numbreid ette, näitas, jutustas, naeratas. Minust vaadati lihtsalt mööda. Tundsin ennast maailma mõtetuima eidena too hetk.
Ei pea vist lisama, et jooksutosse ma tol korral endale ei saanud. Lonkisin nina maas poest välja ja otsustasin, et otsin need jooksutossud mujalt. Lõpuks ostsin oma esimesed jooksutossud enne 33. Tartu Jooksumaratoni toimunud spordikaupade laadalt Lõunakeskuse Liuväljalt. Maksid soodukaga vist mingi 50 eurot ja käivad siiamaani minuga jooksmas. Kulumismärke ei tähelda. Eelmine aasta sai ju vaid paar korda jalga pandud (rasedus ja värki).


Ma tahaksin, et minust jääks sportlik mulje. Ma tahaksin, et ma ei tunduks närviline, saamatu, ebakindel või paks. Jumal hoidku, kui keegi mulle paks ütleks. Ma vist ei kontrolliks ennast hästi. Päriselt.
Eks tõde on see, et ma natukene tunnen end vahel närvilise, saamatu, ebakindla ja paksuna, aga loodetavasti ei torka see kõrvalseisjatele nii silma.                 Loodetavasti.

Tegelikkuses ma ei tea, mida minust seljataga arvatakse või räägitakse. Ma tegelikult ka ei taha teada, kui see on negatiivne, kuna see paneks mulle ikka mõnusa põntsu. Ma pole veel nii enesekindel, et kõik negatiivne vastu võtta ja end mitte inimprügina tunda.

Positiivset muidugi tahaks kuulda, aga salaja. Niimoodi seljataga ja kogemata. Noh, sest näkku öeldakse harvem tõde, aga seljataga räägitavat positiivset kuuleb harva, Usun, et seljataga kiitmine on siiram, kui see naeratava näoga "oi, sa näed nii hea välja". Enamasti on selle taga mõte "sa pole enam üldse nii paks, kui varem" või "näe, suutsidki kaalu langetada, sa va paks lehm"  :) :) või siis öeldakse pigem viisakusest või harjumusest.
Ma räägin omast kogemusest.
Mõni inimene saab minu poolt ikka siiralt ka kiita, aga neid mokaotsast visatud komplimente tuleb kuu lõikes ikka rohkem.

Minu jaoks on suurim kompliment see, kui ma kuulen läbi kolmanda isiku, kuidas keegi mind kiitnud on,või see, kui keegi minu eeskujul end liigutama on hakanud.
Kõik lugejad, kes on mulle Facebookis või siin kommentaarides endast märku andnud, et ma olen neid kuidagigi inspireerinud, teadke, et ma olen südamest liigutatud. Selline tagasiside läheb väga hinge. Aitäh!

Palusin oma 9-aastasel pojal end kirjeldada ja tema räägib, et ma teen koguaeg trenni ja söön ainult kasulikku magusat :D Lisaks ma kõnnin kiiremini, kui teised jooksevad :) :) Ja siis, kui ma rase olin, siis ma olin sama peenikene nagu praegu. Hästi kasvatatud mul see poja.
Abikaasa arvab, et mu käsivarred on väga ilusad ja ma olen parajalt hull. Tema meelest teen ma nii rasket trenni, et mine hulluks :D

Armsad on need poisid mul.

Usun, et ma mingil määral jätan nüüd juba üldsusele ka natukene sportlikuma inimese mulje, kuna  need Herbalife'i tegelased, kes kaubanduskeskustes lasevad rasvaprotsenti mõõta, need mind ei taha. Ma ükskord seisin lausa koos abikaasaga seal järjekorras, aga ainult mees mõõdeti ära ja teine teenindaja ei vaadanud mulle otsagi. Ma vaikselt sisendasin endale, et ma näen lihtsalt juba nii vonks välja, et neil ei ole ühtegi müügiargumenti, et mulle neid pulbriplögasid pähe määrida.





Kas keegi julgeb avaldada, mis esmamulje mina talle jätnud olen?
Mis te arvate, mis mulje teie inimestele jätate? Mis mulje tahaksite jätta?


esmaspäev, 31. juuli 2017

Elust ja olust - palju pilte

Nii palju oleks muljetada, aga ei jõua kõike jooksvalt kirja panna. Siis tekib selline olukord, et ei tule enam seda kirjutamistuhinat peale ja äkitselt - poof! - ongi kaks kuud möödas ja sa ei mäletagi enam, mida sa kirjutada tahtsid :)

Heh. Mul on ilmselgelt mingi probleem.

Katsun siis kusagilt pihta hakata ja natukene oma elust ja olust kirja panna. Selline tunne, nagu poleks kuid juba bloginud, kuigi tegelikkuses on vist ainult nädalake viimasest postitusest möödas.

Iiiiiiiigatahes . . .

Esmaspäevast olin jälle trennilainel ja startisin Kayla kava kuuenda nädalaga. Regiina juba hoiatas ette, et nüüd läheb jõhkraks, pangu ma oma tagumik valmis. Ta ei valetanud. Tagumik mäletab siiani selle nädala õudusi.

Võtan lühidalt oma teguderohke nädala kokku -

Esmaspäeval:

  • Pidi olema ühistrenn lugejatega, kuid kedagi ei tulnud, seega jooksin soojenduseks 5,88 km ajaga 38:39, tempo 6:35 min/km, pulss 147 bpm
  • Kayla kava käed ja kõht ajagab 32:33, pulss 118 bpm
Tahtsin graatsiliselt hüpata, aga näe, mis välja tuli

Oeh, need kõhulihased



Teisipäeval:

  • Käisime Printsessiga Cinamonis beebikinos ja õhtul jalutamas. Trenni ei teinud.


Kolmapäeval:

  • Jooksin 4,46 km ajaga 30:46, tempo 6:53 min/km, pulss 145 bpm
  • Kayla kava kõht ja kardio ajaga 30:42, pulss 123 bpm




Neljapäeval:
  • Sõitsime perega Lätti, ööbisime kaks ööd Riias. Peatusime neljatärnihotellis Rixwell Elefant. Hotelliga jäime igati rahule. Toas oli kolm üheinimesevoodit ja lisaks siis beebivoodi. Tuba oli väga maitsekalt sisustatud, seinal oli lameekraaniga televiisor, toas levis võrdlemisi kiire wifi.
    Sain kah punasele vaibale 


    Poja valis oma voodi välja





    Hotell asus kesklinnast ja vanalinnast võrdlemisi kaugel. Kui ma hotelli broneerisin, siis tundus mulle, et sinna on ainult natukene vaja jalutada. Tegelikkuses oli linna saamiseks vaja kõndida üle kolme ülipika silla. Esimesel sillal oli kõnnitee täpselt sama lai, kui meie käru rattad. Väikene vääratus ja me oleks Printsessiga autoteele kukkunud. Päris pingeline oli see sillaületus. 
Järgmisel päeval läksime autoga linna ja jalutasime kesklinnas 4 tunnikest ringi. Riia vanalinn on hingematvalt ilus ja ma oleks suurima rõõmuga seal veel tunde ringi vaadanud, aga minu suureks üllatuseks selgus, et mõlemad mu mehed (poeg ja abikaasa) ei jaksa väga palju kõndida. 
Noh, minu kaitseks nii palju, et me ei kõndinud neli tundi järjest. Me ikka lõunatasime ka ja šoppasime/seisime poeriiulite vahel rumala näoga. Ausõna, ma mõtlesin, et ma saadan oma poisid kohe kusagile treeninglaagrisse. Kurjam küll! :D 
Lihtsalt venisid mul seljataga. Mees veel kirus, et pidi ta endast noorema naise võtma :D :D 
Laps muidugi ähvardas kohe ja sealsamas maha surra. Lisaks ähvardasid ta jalad lihtsalt küljest kukkuda. Lõpuks poeg lihtsalt rääkis oma jalgadega: "ärge valutage, kõnnime, lihtsalt kõnnime veel ja veel ja veel..." :D


Toomkirik

per se

Praegu tundub jah naljakas, aga kujutage ette, et te tahate vinge arhitektuuriga tutvuda ja mingid lihtsalt kiunuvad sul kõrval. Oeh. Ma ei jõudnud isegi šoppama, kuna mehed olid juba veidi näost ära ja ma ei tahtnud ka nende reisi ära rikkuda. 
Minul oli aga jaksu küll ja veel ning tagasi hotelli jõudes otsustasin üles otsida hotelli jõusaali. 
Olin kenasti trenniriided kaasa pakkinud, lisaks ostsin Olimpia kaubanduskeskuse SportsDirectist endale 5,50 eest uue trennipluusi. Tosse muidugi kaasa ei võtnud, kuid õnneks olid mul mu kõndimise tennised kaasas. 
Jõusaal oli pisike, kuid täiesti piisav minu Kayla kava jaoks.

Reedel:
  • Soojenduseks 10 minutit jooksu hotelli jõusaalis lindil, siis Kayla kava jalad ja kardio, lõdvestuseks 10 minutit velotrenažööril. Oeh, seekordne Kayla oli jõhker. Ma üks hetk lihtsalt istusin jõusaali põrandale maha ja katsusin oma hingamise normi saada. Reaalselt tekkis korra paanika, et ma lämbun lihtsalt ära. Õnneks oli jõusaalis ka veeaparaat olemas, kust ma siis endale turgutuseks vett võtsin. Mul on muide tänase päevani tagumik nii hell, et igas poosis istuda ei tahagi. Need jalapäevad Kayla kavas on mu surm. Aga pepu hakkab nende tagajärjel ka vaikselt vormi võtma. 



Reedel käisime veel kohalikus kaubanduskeskuses šoppamas ja poisid muidugi olid jumalast laibad juba. Ma lubasin koju jõudes kohe Aliexpressist neile mõlemale aktiivsusmonitorid osta, et saaks nende päevast aktiivsust monitoorida. No, ei ole normaalne, et nad nii siva ära väsivad. Pean sellega nüüd tegelema hakkama :) Liigume rohkem!

Laupäeva õhtul tulime juba Eestisse tagasi, kuna abikaasa pidi täna tööle minema. 
Printsess muide pidas end terve reisi aja väga hästi üleval. Ei mingit jorinat, ei mingit üleväsimust.  
Magas kenasti hotellitoas oma voodis, sõi, jõi jooksu pealt kõike, mida anti ja oli rõõmus ja rõõsa.




Riias õppisin ma kuidagi ootamatult oma keha rohkem armastama. Ma tundusin endale isegi täitsa vormis juba. Kandsin julgelt lühikest seelikut või lühikesi pükse. Ei lasnud end oma venitusarmilistest kintsudest üldse häirida. Las lopendavad siis, ma ise vähemalt tean, et selle naha all on jumala vonksud jalad. 

Lätti võtsime kaasa kingituseks saadud jooksukäru, kuna jalutuskäru on meil müügis ja ma isegi naiivselt lootsin, et äkki jõuan Riias jooksmagi.
Noh, jooksma ei jõudnud esiteks juba ajaliselt, aga tegelikkuses on Riias need teed ikka päris nukras seisukorras, seega ei kutsunudki väga käruga jooksma. 

Käru paremale kakkumisest sain ka lahti. Sättisin seda esiratast natukene teise nurga alla ja enam ei kaku kummalegi poole. Ideaalne käru. Oleks see kaarvari ainult pikem :)

Nonii, saite nüüd enam vähem järje peale, et kus ma olen olnud ja mida teinud.

Plaanin muide teha augustis ühe Endomondo väljakutse. Kirjutan sellest oma blogi Facebook'i lehel ka. Hoidke silm ja kõrv lahti. Kellel neid mitu, võib ka kõik lahti hoida ;)