pühapäev, 20. november 2016

16.11.16

Vabandused, et ma nii pikalt blogisse ühtegi postitust lisanud pole. Ma nimelt olin hõivatud masendunud igirase olemisega. Siis tuli peale juba sünnitamine ja nüüd on aktuaalne non-stop imetamine :)

Ilmselt olete juba aru saanud, et ma ei ole enam teps mitte igirase, vaid tänaseks juba nelja päeva vanuse tütre ema.

Annan siis teile ka ülevaate sellest, kuidas kogu asi ühel hetkel siis tehtud sai.

Kogu tibu sünnilugu sai vaikse hoo sisse juba teisipäeval 15.11, mil eraldus kurikuulus limakork. Või, noh, osake sellest. Limakork on siis nn kaitsev kate emakakaela ees, mille eraldumine harilikult tähendab peagi algavat sünnitust.
Olin koheselt elevil ja jagasin oma rõõmu ka mehega. Ise lootsin asjaga juba teisipäeval ühele poole saada, kuid nii hästi ei läinud.
Teisipäeva lõunast hakkasid pihta väikesed valud. Valude vaheks esialgu 20-15 minutit. Valud läksid iga paari tunniga intensiivsemaks, kuid valude vahed jäid ikka 15 minuti kanti. Kolmapäeva varahommikul kell 3 olid valud juba nii tuntavad, et mina enam magada ei saanud. Vahedeks mõõtsin 7-8 minutit. Ajasin varsti üles ka abikaasa ja sättisime haigla poole.
haiglasse sõit kell 5;00


Haiglasse jõidsime kell 5. Ktg all registreeriti regulaarsed valud iga 7 minti järel, avatust oli aga alles kahe sõrme jagu, seega saadeti meid koju valutama. Tagasi paluti minna siis, kui valude vahe on 4-5 minutit.
Ütlen ausalt, et olin veidi pettunud, et seda avatust nii vähe oli. Korduvsünnitajatel enamasti läheb teine sünnitus oluliselt kiiremini ja ma arvasin, et lõunaks olen juba omadega kahes tükis.
Aga ei.
Kodus hakkasin siis hoolikamalt valude vahesid jälgima. Mul oli ekstra telefoni sisse tõmmatud selleks tarbeks äpp. Mingi hetk ajas see äpp mul aga hinge nii täis, et hakkasin koopainimese kombel valude kellaaegasid märkmikusse kirjutama. Äpp jooksis kinni koguaeg, telefoni ekraan läks lukku, siis sai aku tühjaks jne jne.
Kella 15 paiku olid valud juba väga tuntavad ja häirivad. Valusid ei õnnestunud enam nii lihtsalt üle hingata. Mingi hetk lisandus valule ka valu ajal tugev iiveldus. Võtsin endale kohe ämbri ka ligi.
Eelmise lapsega olin ma selliste valude ajal juba ammu haiglas, valutasin ja oksendasin nii, et maa must, aga sel korral ei oodatud mind enne, kui valude vahe on 4-5 minutit.
Hoolimata valude tugevnemisest ei olnud nende sagedus veel piisav, et haiglasse minna. Olin natukene meeleheitel juba, kuna valud olid väga väsitavad. Oleksin tahtnud teada, kui kaugel asi juba on. Kuskil 15:30 paiku peksin poisid kodust välja meestepäeva pidama, kuna ma ei saanud oma suurema lapse juuresolekul ennast lõdvaks lasta, et valudega toime tulla. Laps üritas mind veel aidata ja käis lohutamas ja mänguasju pakkumas. Aga valudes olles see hakkab lõpuks närvidele käima. Poiss oli ise ka juba täitsa tujust ära, seega oli nende kodust ära saatmine igati hea mõte. Lubasin mehele teada anda, kui valude vahed veidi lühemaks on jäänud ja haiglasse vaja minna.
Seda aga ei juhtunudki.
Poisid tulid kusagil pooleteise tunni pärast koju tagasi ja selleks hetkeks olid valud juba sellised, et peale iga valu ma poetasin mõne pisara. Valude vahe aga endiselt 7-8 minutit. Lõpuks tuli üks selline valu, mis tõmbas mul suhteliselt jalad alt. Valu kestis ka pikemalt, kui eelmised valud. Peale seda ütlesin mehele, et aitab küll. Haiglasse KOHE!
Ülisiva saime riidesse, helistasime ämmale, et ta meie koolipoisile seltsi tuleks ja panime haigla poole ajama. Laps andis valude leevendamiseks mulle kaasa ühe oma lemmik kaisulooma. Mul tõmbas kohe pisara lahti muidugi. Pooleldi valudes kallistasin veel suurt lapsukest ja nii me teele läksimegi.
Teel haiglasse läks asi suht käest ära. Esiteks läksime haiglasse peale 17.00i, keset töönädalat. Liiklus oli hullumaja. Minu valud aga tegid mingi rekordilise võimenemise ja piinasid mind iga 4 minuti tagant. Mees väga truult hoidis ja pigistas mu kätt valude ajal. See aitas päris palju, sest ma tundsin, et ma ei pea seda kõike justkui üksi tegema, vaid mees on ka hingega asja juures. Vaesekene.

Haiglasse jõudsime veidi enne kella 18. Ukse peal kohe küsiti, et miks tulite (kuule, niisama siin sünnitan) ja uuriti valude sagedust ja eelmise sünnituse kulgu, aga ma ei suutnud neile midagi vastata, kuna valud olid mu keha juba üle võtnud. Võtsin saapaid jalast ja katsusin ühe valuga ühele poole saada. Jõhker oli. Ei tea, mis mul seekord juhtus, aga peale valu tulid kohe pisarad ka järgi. Ma pole väga pisaradaja inimene tegelikult, aga nüüd töinasin nigu kaheaastane.

Mind juhatati ktg alla, kus siis tuleb juhtmete küljes lamada kusagil pool tundi. Oeh. Valude vaheks oli sel hetkel juba 4 minutit ja iga valu kestis üle kahe minuti. Ma oleks tahtnud mööda seina üles ronida ja enda silmad peast kakkuda. Mehe abiga elasime ktg üle. Siis vaadati avatust. Ootasin põnevusega, et ilmselt juba kuskil 7-8 cm ja kohe läheb asjaks. Hah! Jee rait! Avatust hinnati väiksemaks, kui hommikul - 1,5 cm!!!!!
Midaperset!!!!
Ausõna, ma olin hullumas selleks hetkeks juba. Vahepeal elasin üle veel ühe meeletu valu, millega koos tuli ka iiveldus ja meeletud värinad. Mees andis igaks juhuks kilekoti näppu, et ma ennast täis ei oksendaks. Lõug plagises, rääkida ei saanud. Nutt tuli peale, kui mõtlesin, et täisavatus tuleb korduvsünnitajatel kuskil kaheksa tunniga. Issand, kas selliseid valusid on veel 8 tundi??? Einoh, sorry, jääb ära. Ma lähen minema :) :)

Eelmise sünnituse ajal selliseid valusid ei olnudki. Kui, siis ehk viimasel tunnil enne lapse sündi.
Ämmaemand lohutas mind ja ütles, et värinate järgi hinnates ilmselt nüüd hakkas see aktiivne avanemine turboga pihta. Sellest ka nii intensiivsed valud.
Mind talutati läbi koridori sünnitustuppa. Teel tuppa elasin muidugi üle veel ühe jõhkra valu. Seekord uutasin ja hingasin ikka häälekalt juba. Keset koridori. Ehmatasin teisi osakonda tulijaid :) üks neiu oli veel maru sirge ja naiivse näoga seal :) Temal nimelt olid veed ära tulnud, aga valusid ei olnud. Heh, kohe tulevad, lapsuke :)

Saime suurde vanniga sünnitustuppa. Jei! Aga vanni ma ei jõudnudki. Selleks hetkeks olid valude vahed juba 2 minutit ja iga valu kestis 2-3 minutit. Ämmaemand ei teinud enam pikemat juttu, vaid ütles kohe, et tema teeks kohe epiduraali. Ma veel küsisin, et kas pole hirmu, et avanemisperiood veelgi pikeneb, kui epiduraal teha. Tema arvas, et korduvsünnitajaga ei tohiks probleemi olla. Okey. Mõeldud tehtud. Elasin järgnevad valud üle puhtalt valuvaigisti ootuses. Korra üritasin vetsus käia, aga kui valude vahe on ikka ainult 2 minutit, siis peab sellise asjaga ettevaatlik olema. Nii oligi, et poole urineerimise pealt tuli uus rekordvalu ja ma lollakas piinlesin seal vetsus :)
Kui välja sain, siis kurtsin mehele ka ja mõlemad saime peatäie naerda.




Aga nüüd tegelikult põhiline tsirkus alles algas.

Epiduraal on siis selline seljasüst, mis võtab igasuguse kõhuvalu ära. Täielikult. Aga selleks tuleb kõigepealt paigaldada kanüül ja siis teha alaselga, selgroosse kusagile süst. Süsti ajal ennast liigutada ei tohi. Einoh, hurrraaa!
Kõigepealt kanüüli paigaldamine. Mul on kehvad sooned ja kipuvad arstidel käest kaduma. Seda ka sel korral. Kõigepealt üritas kanüüli paigaldada õpilane, kes soont üles ei leidnud ja minu ütluse peale, et kohe tuleb valu ja ma hakkan väänlema, puhta ära ehmatas ja suhteliselt nutuselt kaebas, et tema ei taha seda teha. Davai, kanüül osaliselt randmesse surutud elasin selle valu vääneldes üle. Siis tuli õde, ei saanud ka pihta. Siis tuli ämmaemand - noup! Siis proovis epiduraali tegema tulnud onu assistent - ei miskit. Selleks hetkeks oli mu vasakul käel juba neli veritsevat ja lillat auku. Lõpuks sai asjaga hakkama seesama vahva onu, kes ka seljasüsti tegi. Vahepeal ma muidugi elasin üle mitu haiglaselt valusat valu ja uutasin ja väänlesin nõela otsas nagu hull. Korra taheti mees välja saata ruumist, et ta paanikasse ei satuks, aga mees ei olnud nõus minema. Jumal tänatud. Valude vahel ta ikka aitas mul kaine mõistuse säilitada. Viskas nalja, et tema minuga enam niimoodi kusagile ei lähe, käsi on nagu narkomaanil :D :D kõik naersid :)

Okey, kanüül sees, nüüd siis seljasüst. Selleks pidin ma külili lauale minema, põlved enda ette tõmbama ja täiesti paigal olema. Oeh. Kaks minutit oli valude vahe, KAKS MINUTIT. Ma paaniliselt kartsin, et nad ei jõua ja ma väänlen süstal seljas endal jalad halvatuks vms. Õnneks anti mulle naerugaasi ja ämmaemanda õde assisteeris mind hingamise juures. Süsti lõpus tuligi jõhker valu, aga läbi surma naerugaasi hingates saime sellest üle. Siis pandi ravim vaikselt jooksma ja kusagil 15 minuti pärast pidid valud kaduma. Selle aja sisse mahtus veel hea 6-7 täistuuril valu. Pühajeesus. Korra ikka oksendasin ka, aga õnneks olin ennetavalt endale juba oksekoti käevangu võtnud ;)
torgitud käsi

Valuvaigisti kikkis sisse :)
Kell 19:15 oli epiduraal mu olemise võrdlemisi mõnusaks teinud. Valusid ma tundsin aga endiselt päris tugevalt. Kuna plaan oli natukene tukastada, siis suurendasin ravimi doosi. Keha läks mõnusalt tuimaks ja me saime mehega veidi nalja visata ja pilte klõpsida. Kasutasin valude puudumist ka selleks, et teavitada lähedasi, et ma nüüd olen pooldumas. Elagu nutiajastu.
Mees tõi endale kohvi, panime raadio käima ja nautisime Retro FM-i parimaid palasid. Ühesõnaga, veetsime mõnusalt kvaliteetaega. Ütlesin veel mehele, et ideaalis oleksin ma siin valudeta kuni lõpuni ja siis pressiksin mõne minutiga lapse välja ja siis läheksime koju. Mees naeris ja arvas, et nii hästi vast ikka ei lähe. 
Aga, vot! :)
Olin kusagil 1,5 tundi oma epiduraali mõju all tiksunud, kui ma ühtäkki enam emaka kokkutõmbeid ei tajunud. Asendusid need kokkutõmbed hoopis meeletute värinatega ja survega sabakondi piirkonda. Esimest kahte krambihoogu ma ignoreerisin, aga viimane kestis nii kaua ja võttis kõnevõime lausa ära. Mu alalõug tõmbles nii tugevalt, et mul oli lausa raske mehele öelda, et kutsugu ämmakas, mul vist pressivad pressid peale :)

Ämmaemand tuli suhteliselt aeglasel sammul palatisse, kuna ei osanud lootagi, et kahe tunniga sellest 1,5-st sentimeetrist saab täisavatus.
Ämmaemand ütles, et ta vaatab, kui palju avatust juba on ja siis vaatame edasi. Pani kinda kätte ja hakkas kontrollima, kui äkki üllatunult hüüdis, et oi, laps on ju kohe siin. Ta näeb juba juuksetutti ja mina muudkui pressigu, kui vajadus on.
Ah? Ongi kõik?

P.S. seda, kuhu looteveed said, seda ei tea keegi. Poof! Kadunud.

Ämmaemand ei jõudnud enam kedagi appi kutsuda, hakkas ise asju lapse jaoks valmis panema ja kõrvalt veel ütles, et pressi-pressi. Krt, ma siis pressisin.
Kuskil kolmanda pressiga saime pea pooleldi välja. Vot, see oli üks jõhkramaid hetki kogu selle sünnituse juures. Selline õudne valulik surve alakehas ja siis oota, kuni uus press tuleb. Einoh, ei taha oodata! Ämmakas kõrval ikka juhendas, et hinga ja oota, hinga ja oota. Ma käratasin, et lihtne öelda! Ämmakas naeris :) Mees aitas voodi seljatoe nii püsti tõsta, et ma reaalselt nägin pressides oma lapse pead. Teistele võib see rõve tunduda, aga mulle andis see küll meeletult jõudu juurde. Ämmakas veel lisas ka, et nüüd kiiresti tuleb pea välja saada, sest laps juba teeb nägusid ja oma toimetusi seal. Tahab juba välja.Tõepoolest, esimesed grimassid nägin ka mina ära :)
Järgmise pressiga saime pea välja ja edasi oli juba lebo. Kohe sündis ka keha järgi ja laps pandigi mulle kõhule. Öeldi veel kõlavalt "tütar" ja me mehega juubeldasime. 
Nii lihtsalt see siis käiski. 

Mina jäin kenasti terveks ja mingeid õmblusi ei vajanud. Laps oli ka igati tragi ja sai apgariks 9/10.
Laps puhastati ära ja meid jäeti kolmekesi sünnitustuppa üksteisega tutvuma.

Mõned minutid peale sündi




Meie kogemus kogu haigla kollektiiviga oli ülimalt super. Ma tundsin terve aeg ennast hästi ja hoituna. Lisaks sellele on mul absoluutselt fantastiline abikaasa, kes koos minuga terve selle tralli läbi tegi ja aitas valude vahel head tuju üleval hoida. 

Kokkuvõtvalt siis nii, et sünnitusosakonda võeti meid sisse 18:00 1,5 cm avatusega. Meie pisikene preili sündis vaid 3 tundi ja 3 minutit hiljem kell 21:03.

Haiglas olin sees 2 ööd. Isegi söögitädi oli sel korral tore.

Olen endiselt suhteliselt eufoorias ja imestan ikka, et mul see sünnitamine nii lihtsalt läks. Sellist tunnet küll pole, et oleks vahepeal sünnitamas käinud. Noh, mu vasak käsi on veidi hirmus, aga muud pole häda midagi.
Meeleheitliku kanüüli sisestamise tulemus :)

Praeguseks olen pea täielikult sünnitusest taastunud, kusagilt ei valuta ja rõõmu on iga päevaga rohkem ja rohkem. 



Täpsemalt meie elust ja olust ja minu kaalust peale sünnitust juba järgmistes postitustes.

Aaahhhh. Ma nüüd lähen tagasi oma imelise beebi juurde.

Mõnusat töönädala algust kõigile töölkäijatele :)


Mariliis

12 kommentaari:

  1. Palju,palju õnne, Mariliis :)

    VastaKustuta
  2. Seal peeglis tehtud pildil oled sa kuidagi eriti seksikas ja enesekindel rase:)
    No mul võttis ka praegu pisara välja, kui nägin seda pilti, kus tütar sul kõhu peal.
    Palju, palju õnne:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olin siis heas tujus kah. Sain ju lõpuks sünnitama. Valude vahel olin ilge tegija :)
      Ja lapse kõhule saamine on kõige ilusam hetk sünnituse juures. Ülim rahulolu. :)

      Kustuta
  3. Nii tore, et lõpuks saab seda rõõmustavat uudist lugeda!:) Palju-palju õnne teile! Ja imearmas beebike:) head harjumist, beebile kosumist ja sulle kahanemist �� aga ainult mõistlikult ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No näed, ei jäänudki igavesti rasedaks :) :) korra oli hirm küll.
      Aitäh! :)

      Kustuta
  4. Palju palju õnne 😊 suured kallid ka ja mega ilusat ja mõnusat nautimist

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kallid kätte saadud. Suured tänud! :)

      Kustuta
  5. Palju,palju õnne kogu perele ja ilusat kooskasvamist!

    VastaKustuta
  6. Palju-palju õnne sulle!! Käisin siin ka juba pea iga päev piilumas, et millal head uudist lugeda saab. Nii tore, et sul suhteliselt kerge sünnitus oli ja et sul nii tore ja toetav mees kõrval on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tahtsin juba ammu blogida, aga tissitades jube raske trükkids arvutis. Telefonis tuleb aga nii palju vigu. Lõpuks tegin enamuse ikka telefonis valmis :)
      Aga ma nõustun, mul on tõesti vedanud.

      Kustuta