laupäev, 27. mai 2017

Veidi rajalt maas. Või, noh ... rada? Mis rada?


Väljas on suvi. Ptüi! Väljas on kevad. Loodetavasti ei ole uuel nädalal jälle talv (ptüi-ptüi-ptüi).
Tänu sellele olen ma arvutist enamuse päevast nii kaugel, kui kaugel üldse olla saab.
Kogu majapidamine on unarusse jäänud, pooleliolev kudumistöö seisab nukralt riiulis, talvejoped ootavad ärapanemist, blogi ootab kirjutamist. Oeh :)

Ma pole päris pikalt juba kaaluteemalisi postitusi teinud. "Mure" nimelt selles, et ma olen vist saavutanud oma "oh, päris okey kaal ju" kaalu. Mitte ideaali, milleks on nii 64-65 kg (pigem 65 vist), vaid just sellise kaalu, et enam nagu ei viitsi rabeleda.
Kunagi, kui ma tselluliidist ja venitusarmidest kirjutasin, siis juhtus kuidagi nii, et hakati kommenteerima, et ma ei ole ilmselt kunagi rahul ja, et asi kakub juba toitumishäire poole ja kuidas mul on ikka madal enesehinnang ja kõik on peas kinni jne jne. Et, kui ma saangi oma 65 kg kätte, siis tahan veel madalamat kaalu ja lõpuks pole 55 kg juures ka rahul. Haaah! I wish!

Ei! Mul ei ole mingeid tõsiseid toitumishäireid, depressiooni, muid ravi vajavaid seisundeid. Päriselt ka. Ma lihtsalt blogin. Blogisse saavad kirja minu mõtted ja ma usun küll, et 99% naistest on mingil hetkel arvanud, et nende teatavad kehaosad on mõningate riiete jaoks liiga rasvased. Päriselt. Isegi need ilusad, üldsuse mõistes peenikesed neiud. Ja ilmselt nad tegelikult ennast peletisteks ei pea.
Kõik inimesed on end millalgi ebakindlana tundnud, kindlasti on. Mitte kaalu või välimuse pärast ehk, aga mingi asja pärast kindlasti. See ei tähenda, et kõik inimesed ravi vajavad. Aitab sellest jutust!

Ühesõnaga, mina olen see naine, kes on nüüd rahul. Ma küll kirjutan, et mu põlved on tselluliidised ja mu kintsud on rõvedad ja lühikesete pükstega olen nigu peletis, aga see ei tähenda seda, et ma kavatsen ennast näljutada või nurgas nutta. See ei tähenda seda, et ma iga päev ja iga minut mõtlen, et ma olen kole. Ma olen täiega ilus!

Siin ma olen Kvartali Zara's ja pildistan ennast, sest ma nägin enda meelest peenike välja :)


Ma näen päevast päeva, kuidas mu keha muutub ja seda ainult paremaks. Ma olen palju ilusam, kui ma olin näiteks aasta tagasi ja ma olen aasta pärast ilusam, kui ma olen nüüd.

Kaaluga on nii, et ma sain oma teadliku elu kõige madalama kaalu - 66,9 kg - kätte ja peale seda on see kõikunud üles-alla vastavalt sellele, kui palju ma õhtul söön. Täna hommikul näitas kaal 67,5 kg ja see sobis mulle. See on endiselt 1,5 kg vähem, kui ma kaalusin enne rasedaks jäämist, mis on minu jaoks juba ülihästi.


Aga nüüd sellest rajast ja sellest maha libisemisest.
Ma ei ole oma Fitlap'i keskkonda sisse loginud juba hea mitu nädalat. Ma ei loe kaloreid, ma söön kommi, jäätist, kooki. Mitte ainult, muidugi. Ma söön jäätist siis, kui mul isu tuleb. Kooki söön siis, kui keegi pakub ja kommi söön õhtul telekat vaadates. Mitte igal õhtul, aga näiteks just praegu näksin siia blogimise kõrvale pähkleid ja kummikomme. Eile sõin linnupiima komme 2-3 enne uinumist. No, oli magusaisu :)

Selline kaalulangetaja olengi.

Tegelikkuses asi nii hirmus pole, ma lihtsalt maiustan ka ikka vahest. Muidu toitun ikka kenasti ja mitmekesiselt. Söön palju juurvilja, puuvilja, väldin liigset suhkrut, valget jahu, hakkasin suuremat tähelepanu pöörama makrode tasakaalule ning seoses sellega tarbin rohkem valku jne jne.

Trenniga on aga hoopis teine lugu. MA ARMASTAN TRENNI!

Ma pole kordagi veel mõelnud, et appi, ma ei jaksa enam trenni teha. Või, et kas ma pean elu lõpuni nii rabelema?
Toitumisega oli küll mingi hetk see mõte, et appi - elu lõpuni ei tohi magusat süüa? Tegelt?

Aga trenni ma võingi teha elu lõpuni. Vähemalt hetkel on selline tunne.
Kuna ma leidsin endale nüüd ka trennisõbra, siis läheb joostes aeg nii kiiresti, et ei jõuagi nagu seltskonda nautima hakata, kui juba peab koju minema - tšau, Berli!

Sel nädalal tegime jooksusõbraga esmaspäeval ühe pika jooksu (15 km), kolmapäeval lühikese jooksu ja välijõusaali ja reedel käisin ise Arcticus jõutrenni tegemas.




Ülejäänud päevadel marssisin ikka oma imelise imikuga mööda linna ja kulutasin pekke.
Ei suuda/taha lihtsalt selliste ilmadega toas passida ja väljas olles on ju palju mõnusam linna imetleda, kui paigal passida. Ja ega need Pokemonid ennast ise kinni ei püüa :D :D :D

Ilmselt on mõningad trennihundid, kes peavad minu trenninädalat suhteliselt lahjaks, aga minu jaoks on see täpselt paras. Vahel teen 4 korda, vahel 3 korda trenni. Ja see ei tähenda, et ma ülejäänud päevadel kodus istun ja miskit ei tee. Ma liigun ikka igapäevaselt, kuna beebi magab pea kõik päevauned väljas kärutades. See teeb päevas ikka hea 10-15 km kõndi. Vähemalt.



Ma ei teagi, kuhu ma selle pika ja ähmase postitusega jõuda tahan ...

Ahjaa - ma tahtsin teada anda, et ma ei ole ennast kaalunud ja sellest postitust teinud, kuna see ei ole minu jaoks hetkel aktuaalne.
Ma olen hetkel nii ilus lihtsalt, et ma ei soovi dieeti pidada. :D Päriselt!



See on hea tunne. See on väga hea tunne, kui sa tunned, et sa ei tunne enam midagi. Või, noh. Et sa ei tunne, et oi-oi, see kummikomm on küll liiast. Pole süümekaid, pole stressi, on ainult trennitahe, hea tuju ja kevaaaaaad!

Ahhhh. See imeilus kaal ja see imeilus millegi saavutamise tunne.

Ma olen saavutanud hea vormi. Ma päriselt tunnen nii ja loodan, et te kõik jõuate oma elus selle punktini, kus te olete oma saavutatuga nii rahul, et te peate sellele mõeldes lausa sügavalt sisse hingama.



Tagumik ja kints tahavad veel tööd, aga olukord on parem kui varem  ;)

Tsiviilriides kah 

Mina treenin edasi ja kavatsen oma jalad piltilusaks vormida. Tagumiku eeldatavasti ka, aga eks näis, kuidas toiduga läbirääkimised lähevad.
Suve kavatsen nautida lühikestes kleitides, seelikutes ja pükstes ja bikiinides (eeldatavasti mitte tänavapildis).

Hurrraaaa! Elagu mitte-dieet!

Aga nüüd aitab naljast. Kell on palju ja minul ikka veel kuputamata.

Tsauka-plauka!


Mariliis




kolmapäev, 24. mai 2017

BEEBIBLOGI: Kuuekuune Printsess


Tänaseks on Printsess juba kuus kuud ja 8 päeva vana. Osalt selleks, et teie saaksite ikka võrrelda ja kaasa elada, osalt selleks, et mul endal meeles püsiks, teen ma iga kuu sünnipäeva puhul kokkuvõtva postituse Printsessi arengust.

Printsess 6 kuud:

Kaal: 9400 g
Pikkus: 67 cm
Silmad: hallikasrohelised (loodame, et lähevad roheliseks)
Juuksed: hakkasid kasvama peale viienda kuu sünnipäeva. Pruunid.
Rõivasuurus: endiselt 74
Sööb: rinnapiima, natukene oleme mekutanud juba kõrvitsa ja porgandiga. Porgand väga peale ei lähe, aga kõrvits meeldis.

Oskused:
Keerab ennast kõhult seljale ja tagasi. Eelistab endiselt paremat poolt, aga katsun teda ikka üle vasema õla ka keerama meelitada. Üleeile hakkas ka roomama (vanust 6 kuud 6 päeva).
Istub kenasti ka ilma toeta, kuid ise veel istuma ei lähe. Külje peale suudab ennast ajada, aga selga püsti ei saa. Ilmselt varsti käpas.

Lemmikud:
meie koer Tommy, õhupallid, emme telefon ja see, kui emme laulab (noh, need Bruno Marsi klassikalised - "...lucky for you that's what I like, that's what I like").

Üldiselt:
Üldiselt on Printsess rõõmsameelne ja rahulik neiu. Viimasel ajal on aga lisandunud mingi kummaline lõvi möirgamise sarnane häälitsus. Seda ta teeb siis, kui ta on eriti excited või, kui ta millegagi hakkama ei saa.
Magamisega on nii ja naa. Päevane graafik on tibens-tobens, aga õhtune magamajäämine on viimastel päevadel küll selline, et panen ta ilusti oma voodisse uinuma, nagu raamatud käsevad, aga lõpetame ikka tissi otsas. Ilmselt on asi selle uue oskuse omandamises ja laps on lihtsalt päevasündmustest äksi täis. Hakkab nagu magama jääma ja siis hakkab täiega nutma. Ikka nii, et pisarad voolavad. Isegi, kui on just söönud, siis rahuneb ikka kõige paremini tissi otsas. Ega ma kade pole - las sööb. Aga "'õige magamapaneku" põhimõtetele käib see vastu. Laps peaks uinuma ise ja omas voodis. Isegi paitada ei tohiks. Pfffft!
Ma paitan, toidan ja seisan pea peal, kui vaja. Vaesekene on ju päris hädas vahest seal voodis.



Oleme nüüd poolteist nädalat juba ka lisatoitu proovinud. Alustasime kõrvitsaga. Tegin püree ise - ostsin kõrvitsa Maksimarketist, keetsin ära, püreestasin ja panin jääkuubikuvormi sügavkülma.
Kõrvits läks päris hästi peale, sõi kuskil kaks kuubikut kenasti ära. Kolme poleks ilmselt sisse surunud.
Neli päeva mekutas kõrvitsaga, kui hakkasin porgandit pakkuma. Tegin taaskord püree ise, aga jäi natukene liiga paks. Ma ei tulnud selle pealegi, et osa keeduveest alles jätta ja vedeldamiseks juurde lisada. Ka püreestamine oli keerulisem ja püreele jäid nagu suuremad tükid sisse. Kolm päeva andsin enda tehtud püreed. Noh, napilt kuubiku pressisin lapsele sisse. No, ei maitse see porgand. Siis ostsin poest valmispüree, mis on oluliselt vedelam ja muide ka magusam (ei olnud suhkrut lisatud), aga ka seda Printsess ei söönud.
Täna proovisime lillkapsast. Ma lollakas tegin jälle natukene liiga paksu. Arvasin miskipärast, et see lillkapsas ise maru vesine ja pole vaja vett juurde panna. Meeh. Loll olen. Sai paks. Ega miskit - panin rinnapiima juurde. Sõi täitsa hea meelega. Parema meelega, kui porgandit igatahes.
Eks näis, kas homme ka sööb.

See lisatoidu teema muide on jube keeruline. Mul on küll üks laps juba olemas, aga enam ei mäleta, kuidas lõpuks liha peale üle mindi ja millal ta putru sööma hakkas ja nii edasi.
Mul on mingi perearsti poolt antud Hipp'i raamat, kus on natukene õpetussõnu ka sees, aga näiteks meie Novembribeebide grupis on osad seal toodud õpetused maha tehtud.

Noh, näiteks see, et kartulit lapsele ühe esimese juurikana anda või püree andmine enne rinnapiima.

Pean selle raamatukese ka veel üles otsima, kus on kirjas, mitu tahke toidu korda võiks lapsel päevas olla.

Nii palju jebimist on selle lisatoiduga. Ausalt, noh. Praegu on ilmad nii ilusad ja tahaks koguaeg väljas olla, aga peab ju koju tulema, püree jääkapist välja võtma, veevannil üles sulatama, lapse ette valmistama (linnariided seljast, põll ette, lusikas kätte) ja siis temaga seal vigurdama.
"Aaaaaaaaammmpsss. Aaaaaaammmps. Noh! Ei maitse või? Ampsti! Võta veel natukene. Aaaaaaaaaamps."
Noh, siuke natukene ogara inimese tunne on :) Aga Printsess on nunnu, kui ta sööb. Käed käivad nigu tuuleveskid, et saaks ainult oma sõrmekesed sinna püree sisse solkima. Ja, kui lõpuks saabki - ohsapühajumal! :D

Mulle muide see toiduga plätserdamine üldse ei meeldi, aga kui juba ots on lahti tehtud (loe: laps üleni oranž juba) siis ei ole enam pointi iga piisa pärast põdeda. Siis lasen minna. Las möksib.

Aaaaaaaaaaaaampsti


Siia juurde kujutlege rahulolevat nohinat
Pudelist RPA andmisega oleme sinnamaale jõudnud, et ta pudelit ja lutti täitsa aktsepteerib, aga see piima maitse ei meeldi talle. Isegi imeb natukene, aga siis kui piima juba rohkem tulema hakkab, siis teeb suu lahti ja siukse maru hädalise näo pähe. Joob max 10 ml. Talle tundub see pudelimajandus isegi põnev. Tahab seda lutti närida ja pudelit pigistada.
Ma nii ülepäeviti olen katsunud talle seda maitset ikka tutvustada. Eks näis, kas saab asja.

Häda pärast saab ka rinnapiima koguda, kui tekib hirm, et ta EBA ajal võiks nälga jääda.





Kuidas teie lisatoiduga alustasite? Tegite püreed ise? Kuna putru andma hakkasite? 
Kust te informatsiooni saite?

Appi! :)