neljapäev, 21. september 2017

Kuidas sa nii palju jõuad?


Ega nalja pole. The struggle is real.

Ma ei tee nalja, kui ütlen, et trennide, beebi ja kooli kõrvalt on päris raske näiteks koristamiseks ja kokkamiseks aega leida.
Mitte, et ma väga üritaks koristamiseks aega leida . . .

"Ma lihtsalt panen need kamapallid siia, siis on hea võtta..."

Minu päev algab kuskil kell 7, mil ma ärkan, et oma kolmanda klassi poiss kooli saata. Beebi ärkab kella 7:30 paiku. Enne seda üritan ma enda hommikusöögiga ühele poole saada, kuid alati ei vea välja.


Vahel söön ma hommikusööki pea 2 tundi, kuna beebi tahab igale poole jalutada ja vajab minu toetavaid nimetissõrmi.
Kui hommikusöök söödud, siis üritan endale teha ka veel ühe tassi teed, et natukene sooja ka saada.

Selleks hetkeks on kell saanud harilikult juba 9 ja beebile tuleb puder/püree/näputoit ette anda.
Seoses viienda hamba tulekuga on beebi söögiisu selline, nagu ta on, seega teinekord pakun ma ühe söögikorra ajal kõiki eelmainituid.

Näputoit - kookosõlis praetud kartulid


Kui beebil söödud, siis enamasti läheme välja jalutama ja esmast uinakut tegema. See toimub nii 10-11 paiku. See on see kellaaeg, mil ma ka tavaliselt jooksma lähen.
Jooksutiirult tulles


Kuna meil on ka koer, siis ma harilikult teen nii, et võtan esialgu koera ka kaasa ja jalutan temaga ümber maja mõnda aega, siis viin ta tuppa ja lähen ainult beebiga jalutama/jooksma.
Tundub iseenesest lihtne, aga kui arvestada asjaolu, et ma elan viiendal korrusel, siis pikapeale tüütab see treppidest edasi-tagasi marssimine ära. Beebi ühes käes, beebitarvete kott teises käes ja koera jalutusrihm seal, kuhu parasjagu mahub.

Kui me jalutamast/jooksmast tagasi jõuame, siis olen ma harilikult maru näljane. Selleks ajaks on kell saanud juba 13:00.

Kui olen jooksmas käinud, siis terve mõistus ütleb, et peaks ennast pesema ka. Heh. Jee rait!
Pesta ennast küll kuidagi ei õnnestu, kuna beebile tundub, et see voolav vesi seal vannitoas on üks õudus. Isegi, kui ta seisab kohe minu kõrval, kui ma ennast pesen, siis ta nutab nii hüsteeriliselt, et kogu see asi ei ole seda väärt.
Enamasti puhastan niiske salvrätiga higisemad piirkonnad üle ja häbenen käisesse, et ma siuke siga olen. Pesema jõuan harilikult alles siis, kui beebi on ööunne jäänud.
Muide, ma tean usaldusväärsest allikast, et ma pole ainus imelik, kes peale sportimist beebi kõrvalt ennast pestud ei saa - meid on veel ;)
Vahemärkusena lisan, et ma ei haise #justsayin 

Peale seda teen kiiruga endale miskit süüa, kuid pean sealjuures arvestama, et seda sama toitu sobiks ka beebile pakkuda, sest tal on käsi koguaeg püsti ja muudkui "õh" ja "õh". Kui ma talle miskit "ette ei viska", siis ei ole lihtsalt võimalik süüa.
Endal söödud, siis pakun ka beebile veel püreed/putru/näputoitu. Peale sööki katsun meeleheitlikult täislagastatud köögi ka ära koristada, kuid iga kord see ei õnnestu.
Kui väike diktaator tahab ikka tagatubadesse seiklema minna, siis ei saa ka mina köögis passida. Miks, küsite?
Noh, sest neiu roomab poole koridori peale välja ja hakkab siis hüüdma: "emmemmemeeee!" ja nii senikaua, kuni ma tema juurde lähen. Kui ma kuskil seitsme hüüdmise peale kohale ei lähe, siis on kisa ja ta tuju on mitmeks tunniks rikutud.

Umbes sellel ajal saabub koolist ka suur venna. Kuna ma olen ka tema ema (ma tean, eks), siis katsun ka pojale natukene tähelepanu pöörata. Uurin, kuidas koolis läks, mis õppida jäi, kas ta miskit süüa tahab.
Seda viimast küsin ma küll rohkem moe pärast, kuna ma tean, et mu laps sööks ainult friikartuleid või pitsat, aga üritama ju peab.

Veel kuu aega tagasi asusin ma peale koolilapse saabumist taas kööki süüa valmistama, aga nüüd on ka selliseid päevi, mil poja saab ise endale muna praetud või võileivad tehtud.

Kell on selleks hetkeks ootamatult saanud 15:00.


Kui mul on koolipäev, siis hakkan ma end kooli sättima. Kella 16st kella 19:30ni olen kodust ära. Beebit valvab lapsehoidja.

Kui mul ei ole koolipäev, siis käin enamasti toidupoes, teen sooja söögi valmis ja vihun toas natukene trenni teha.
Ja see trenni tegemine ei ole ka selline lihtne värk, et panen trenniriided selga ja teengi. Ma pean jälgima, mis tujus see beebi on. Kui tema pole nõus omaette mängima, siis ei ole mingit trenni tegemist. Vahel on ka nii, et ma juba alustan trenniga, selg juba higine ja trennituju sees ja äkitselt käib neiul mingi plõks ja ta lihtsalt kisab, kuni ma ta sülle võtan.
Kõiki harjutusi paraku beebi süles teha ei saa, seega pean vahel ka kogu ürituse katki jätma.
Ma ei tea, kas ma pean veel eraldi mainima, et peale trenni pesta ei saa? Igatahes - ei saa.

Fotopommm!




Kell 19:30 vannitan beebi, söödan ja panen ta magama. Siis lähen uurin, kas suuremal lapsel on koolitükid tehtud.
Kella 20-paiku saabub töölt koju abikaasa. Soojendan talle päeval tehtud toitu, muljetame päevast ja ongi aeg magama minna.
Voodis katsun veel natukene õppida või kohustulikku kirjandust lugeda ning Facebook'i, Blogger'i ja Instagram'i üle vaadata.

Blogimiseks leian aega kõikide nende tegevuste vahepeal. Mõnikord teeb beebi hommikul esimese une hoopis toas ja ma mõnuga persetan terve selle aja ja ei liiguta lillegi. Olengi lihtsalt bloggeris ja blogin või vahin niisama internetis ringi. Kvaliteetaeg.

Ahjaa, kuus vähemalt korra käin ma ka õhtul üksinda kinos. Panen beebi tuttu, jätan abikaasa valvesse ja lähen naudin mitte kellegi eest vastutamist ning vahin suure nacho hunniku taga mõnda õudukat või muud mitte-multifilmi. Ahhhh, õnnis aeg.
Muide, film, mida ma vaatan, ei oma suurt tähtsust. Ma lähen kinno igatahes. Ka siis, kui ma ei taha tegelikult ühtegi kavas olevatest filmidest näha.
Mõte loeb.



Kokkuvõtteks võin öelda, et rahmeldamist on palju ja sellist paigalseismist/istumist ei ole pea üldse. Vahel ma tunnen natukene puudust sellest, et ma sain mõnda saadet otsast lõpuni vaadata. Enam seda luksust ei ole.

Ometi on kõik tehtav ning minu päevaplaani mahub mõnikord ka jõusaal, sõbrannadega kohtumised ja poodlemine. Pole nii hullu midagi.

Elu on ilus!









kolmapäev, 20. september 2017

BEEBIBLOGI: Meie beebi juba 10-kuune


Esiteks, kõik, kes arvavad, et oma tütre kutsumine Printsessiks on imal ja absoluutselt öäk!, nendega ma natukene nõustun. Tegelikkuses sai see paika pandud väikese irooniaga, kuna printsessilik pole meie beebi teps mitte. Kahjuks seda irooniat enam keegi ei mäleta ja minust on saanud see kanaemme, kes oma võsukest nii ideaalseks peab, et teda lausa Printsessiks kutsub.
Vabandan kõigi ees, kes on pidanud oma okserefleksi alla suruma mu postitusi lugedes. Parandame selle vea ja kutsume teda edaspidi lihtsalt beebiks.
Võtke heaks :)

Siin ta siis on, meie kümnekuune beebi!





Vanus: 10 kuud (sünd 16.11.2016)
Pikkus: 72 cm (sünd 48 cm)
Kaal: 10,5 kg (sünd 3070g)
Hambaid: 4 (viies on kohe-kohe lõikumas)
Juuksed: olemas! punakaspruunid
Silmad: pruunikasrohelised
Uued oskused:
Seisab ca 10 sekundit ilma toeta püsti, kõnnib täiskasvanul kätest kinni hoides. 
Oskab lusikaga endale toitu suhu panna (kui selleks parasjagu tuju on, muidugi mõista). 
Viskab palli. Enamasti meie koerale, kes selle tema juurde tagasi veeretab. Niimoodi võivad lausa kümneid minuteid mängida. Need on need hetked, mil ma katsun siva vetsus ära käia :D

Üldiselt meie beebist:
Varasemast rahulikust ning pigem laisast beebist on saanud püsimatu ja närviline rahmeldaja. Ausõna! Tema süles hoidmine on sama lihtne, kui varvastega pudingu söömine. 
Päeval teeb 2-3 uinakut, mis kõik kestavad ca 30 minutit. Vahel harva, kui ta on väga unine, võib üks uinak venida ka tunniajaseks, kuid pikemaks kindlasti mitte. 
Mõnel päeval magab ta vaid korra ja siis ka ainult tunnikese. 
Ämm naiivselt arvas, et siis ta jääb äkki varem ööunne. Ei. Ei jää. 
Aga magab hommikul kauem? Ei, ei maga.

Lamavasse asendisse saab käru panna siis, kui ta juba sügavalt magab

Ööunne jääb ca 20:30 ja ärkab 7:20 ja seda olenemata sellest, kui väsinud ja magamata ta päeval on olnud.

Iseloomult on meie beebi kohutavalt kange ja häälekas.
Kui veel paar kuud tagasi ei olnud beebiga poodlemas käimine mingi probleem, siis nüüd on see pea võimatu.
Seoses dieedi ja trenni intensiivistumisega on mu püksid hakanud mulle suureks jääma. Ilma naljata, mu püksid kukuvad kõndides alla. Ma koguaeg sikutan neid ülepoole ja ma kujutan ette, kui nõme see kõrvaltvaatajale paistab. Piinlik on. 
Mõtlesin ükspäev, et lähen käin sipsniuhti Eedenis Lindexis ära ja ostan kasvõi ühe paarigi parajaid pükse. 
Beebi kärus magama ei jäänud, sahmis ja vingerdas seal. Kui olin poes suutnud meeldivad püksid välja valida ning suundusin riietuskabiini poole, läks tõeline trall lahti. 
Laps lihtsalt karjus. Ei nutnud, ei mingeid pisaraid, vaid kiunus. Pikalt lihtsalt "öööööäääääääää", "mememememememeeeeeeeeeee". 
Oeh.
Kuna ilma proovimata ma pükse osta ei julge, kuna mul on perse ja kintsud ilmselgelt vale koha peal (elukogemus näitab), siis mõtlesin, et tõstan beebi kärust välja ja võtan endaga kabiini kaasa.
Hakkan siis last välja tõstma ja see pistab veel kõvemini karjuma. Ise samal ajal keerutas ja väänas ennast nigu vihmauss,

Tal on haiglane huvi igasugu kinnituste ja klambrite vastu ja ta oli parasjagu oma käru turvarihmade kinnitust häkkimas, kui mina teda ebaviisakalt sülle krabama hakkasin.
Okey.
Katsusin last rahustada ja panin ta kärru tagasi, aga meie imeline beebi oli selleks ajaks endast juba nii väljas, et karjus veel kõvemini. Ma kahlustan, et esimese korruse Maksimarketi lihaleti teenindaja oli ka suurest hirmust kangestunud, kui ta seda kisa kuulis.
See trall toimus siis kuskil minuti vältel Lindexi riietuskabiinide ees.

Otsustasin, et lepin sellega, et mu kannikas püksist pidevalt välja tükib ning ei osta endale ühtegi paari pükse. Vähemal mitte koos beebiga.
Viisin püksid tagasi oma stangele ning kõndisin mossis näoga poest välja.

Elu paratamatused.

Kahjuks ei ole meie beebi selline pirtsakas ainult poodides, vaid ka kodus.
Viimane nädal on ta minu meelest ainult karjunud.
Mitte nutnud, vaid lihtsalt virisenud.

Pildil suur venna ilmselgelt sillas, et õekene seisab :)


Kuna ta on avastamas kõndimise imesid, siis on ju vaja koguaeg jalgadel olla, kuid üksi ta veel ei oska. See tähendab seda, et mina olen suure osa oma päevast kummargil ja jalutan meie imikut mööda neljatoalist korterit. 

Vahepeal ta muidugi avastab midagi fantastilist, mida ta tahab kangesti suhu pista, nagu näiteks venna Legod või emme kooliasjad. Oma suurt tahtmist väljendab ta fraasiga "õh". Kui kohe talle soovitud eset ei ulatata, siis läheb see õh lõpuks maru valjuks. Kui ma üritan ta tähelepanu mujale suunata, siis järgneb kisa. 

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis suuremalt jaolt on ta siis vait, kui mina talle asju ulatan. Kui ma aga otsustan, et ma nüüd taha näiteks vetsus käia või endale süüa teha, siis on taaskord pahameel.
See kiunumine ajab mu närvid õhtuks nii turri, et iga asi tundub ärritav.

Eile käisime Raekojas linnapea käest hõbedat skoorimas (Lusikapidu) ja minu meelest oli meie plika ainukene nii püsimatu hing. Istuda üldse ei tahtnud. Muudkui kakkus mu nimetissõrmi, et ma temaga mööda saali jalutaksin. Saal paraku oli rahvast täis ja liikumine raskendatud. Rääkimata sellest, et me ilmselt häirisime teisi pidulisi. 




Ma oleks võinud muidugi peale lusika kättesaamist koju minna, aga ma tahtsin ikka linnapeaga pilti ka teha, mis tähendas seda, et ma pidin ootama, kuniks kõigil lusikad käes on.

Vabandan kõigi ees, keda meie beebi siplemine ja sõelumine häiris. Mis sa teed, kui laps pudelis kah paigal ei püsi.

Ja söömine. Oeh, see söömine.

Söögiisu käib meie beebil täiesti periooditi külas. Viimased kolm päeva on mulle jäänud mulje, et ta sööks ainult venna tuppa peidetud magusat või siis rinnapiima.
Hommikune pudrutegu on rohkem selleks, et emme saaks köögis midagi teha. Sisse läheb sellest umbes pool ampsu.
Tal on kõht tühi küll, aga püreed ja putru ei taha. Äärmisel juhul läheb alla mõni lihapüree või siis emme toit. Katsun teha kõik oma toidud sellised, et saaks beebile ka ampsu pakkuda, aga vahest tahaks midagi vürtsikat või rõvedalt sukrurikast kah, eksju.
Võimalik, et isutus ja tissiarmmastus on teda painamas seetõttu, et tal on hetkel nohu ja ka üks hammas lõikumas. Aga tegelikkuses ei ole ma ka selles kindel.
Praegu tundub igatahes, et keskkoolini on ta mul rinnalaps.

Elu on mulle andnud ühe parajalt keerulise ilmakodaniku kasvatada. Esimese lapsega ei anna võrreldagi.

Blogima on ka üha raskem jõuda, kuna eelnevalt blogimiseks kulutatud beebi unetunnid kuluvad nüüd kohustusliku kirjanduse ja matemaatika peale.

Seda postitust olen nüüdseks kirjutanud umbes üheksas osas.
20 minutit tagasi tehtud pilt

Kirjutan paar lauset ära ja tuleb beebiga tegeleda. Kui beebi magama jääb, siis mõtlen, et panen ruttu pesu pesema ja maksan maksud ära ja siis blogin. Kui ma olen eelneva kirjutise läbi jõudnud lugeda, et saaks sama mõttega edasi kirjutada, kostub tagatoast juba nuttu ja tuleb minna beebiga tegelema.

Kes nüüd loeb ja mõtleb, et kus mees siis on, see võib teadmiseks võtta, et ta käib tööl :)
Need hetked, mil abikaasa on kodus, kasutan ma ära näiteks jõusaalis käimiseks või enda pesemiseks. Elagu!

Noh, sai lõpuks valmis see postitus. Ilmselt on ta natukene segane, kuna ma ise olen ka parasjagu natukene segane, aga elate üle.

Ma nüüd lähen katsun ühe tee teha, sest beebi tudub. Äkki jõuan isegi tee ära juua enne, kui beebi ärkab. Pöidlad pihus!