reede, 17. november 2017

BEEBIBLOGI: Aasta kõhuta ehk meie beebi juba aastane


Aasta tagasi samal ajal olin ma Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus sünnitusjärgses ühispalatis ja lihtsalt vaatasin, nuusutasin ja musitasin seda väikest pampu, kes mu kõrval nohisedes magas. Ahhhh, vastsündinud on imelised. Nad lõhnavad nagu armastus, kallistused ja vaniljesõõrikud moosiga. Selline soe lõhn, mille peale tahaks kohe kallistada või siis ampsu võtta :D


Me abikaasaga siiani meenutame seda päeva, mil ta sündis. Kui me sünnitusmajja sõitsime, siis oli veel lumi maas, aga kuskil 2 plusskraadi ja järgmisel päeval oli porine ja pluss 6 kraadi.
Lumi oli läinud ja ilusast talvest polnud jälgegi.

November ongi selline "meh" kuu. Ses mõttes, et liiga külm, et olla sügis, ent liiga soe, et olla talv. November oli siiani lihtsalt see tüütu kuu enne jõule.

Esimese aastaga on meie 3,07 kilogrammine beebi kasvanud 10,9 kilogrammiseks purakaks. Sündides oli pikkust 48 sentimeetrit, nüüd 73 sentimeetrit. Eakaaalastega võrreldes pigem lühike ja priskemat laadi tütarlaps. Emmesse :)

Arengult on meie neiu ka igati tragi ja tubli.
Üheteistkümnenda kuu sünnipäeva paiku hakkas ettevaatlikult kõndima, nüüdseks tatsab nagu vana mees. Noh, ses suhtes, et konarlikumal teel oleks käimiskeppe vaja.
 Sõnadest tulevad mam-mam ja emme täitsa teadlikult. Ja muidugi "õh-õh", mis tähendab: "Ema, kas sa oleksid nii armas ja ulataksid mulle selle eseme, mille nimetus mulle kohe ei meenu, kuid mille poole ma väga püüdlikult oma nimetissõrmega näitan."

Öösiti ta enam ei söö, aga hommikul kell 6 saab veel rinda, et emme saaks natukenegi kauem magada. Enamasti uinub süües ja lõplikult ärkab kella 7:30-paiku.

Õhtune magamajäämine on nihkunud sinna 21:30 kanti varasema 20 asemel.

Päeval enam rinda ei paku, saab korra pudelist rpa-d ning ülejäänud söögikorrad on tahke toit.
Sööb püreesid või siis meiega sama toitu.
Putrusid ei armasta. Isegi siis ei lähe peale, kui ma sinna kuhjaga magusat püreed peale pigistan. Ta meil rohkem "soolase" toidu sõber.

Potilkäimist oleme hakanud vaikselt harjutama. Hommikul peale ärkamist panen potile ja sinna teeb ta iga kord kenasti oma häda. Raske on ainult sellega, kui tal on tudukombe öösel seljas, siia potile panemiseks pean ta pmst paljaks võtma. Lapsel hakkab ju jahe. Alles sai luugid lahti ja juba topitakse alasti kuskile külmale plastikule istuma.
Peaks hakkama kaheosalisi pidžaamasid vaatama vist.
Päeval olen mõelnud, et panen ta kakamise ajal potile, aga ma ei saa iga kord jaole. Ta on selline sahmerdis nüüd, et muudkui tuiab mööda korterit ja ma taban ta number kahe teo alles poolepealt. Siis on juba pointless teda sinna potile panna. Tekitab rohkem mustust, kui mõistlik oleks.

Meil on nüüd juba kaks ja pool kuud olnud ka lapsehoidja, kes on meie beebiga õhtuti kodus, kui mina olen koolis ja issi on tööl. Algus oli päris hirmus, aga nüüdseks olen juba ära harjunud, et ma pole ainus, kes temaga hakkama saab :)

Hambaid on tal juba 7 või 8 (ta ei lase vaadata väga). Tulemas on ka üks purihammas. Hammaste tuleks on siiani olnud päris vaevaline, kiun ja palavik on tavapärased nähtused hammaste lõikumise eel.

Iseloomult on ta kangekaelne, kuid muretu ja lõbus laps. Nalja oskab teha, kuid kui teised naeravad ja tema naljast aru ei saa, siis ta hakkab nutma. Ma küll üritan talle selgitada, et me ei naera tema üle, aga alati ei õnnestu.





Selle aasta kokkuvõtteks ütlen ma nii palju, et peale esimest last arvasin ma, et ma rohkem lapsi ei taha. See vastutus ja väsimus olid lihtsalt palju rohkem, kui ma olin oodanud. Nüüd aga olen ma suhteliselt kindel, et millalgi tuleb ka kolmas laps. Seda kindlasti mitte enne, kui neiu on juba inimeseks kasvatatud ja nii viie-kuueaastane. Aga ma ei tahaks küll, et see kogemus mu viimaseks jääks.

Lapsed on imelised!

teisipäev, 14. november 2017

Kuhu see aeg küll kaob


Lapsehoolduspuhkus my ass. Nii kiire on kogu aeg, et lausa hirm tuleb peale.

Koolis on käsil esimese õppeperioodi lõpp, mis tähendab seda, et põhimõtteliselt iga päev on mingi arvestus. Arvake, kas ma saan kodus enne arvestusi põhjalikult õppida?
Noup!
Kui muidu õppisin õhtul oma unetundide arvelt, kui beebi magas, siis nüüd jääb beebi nii hilja magama, et ma ise kukun ka ära.
Vanasti jäi ta nii 20-20:30 magama. Eile ta reaalselt uinus kel 22:34.
Peale seda tühjendasin nõudepesumasina, panin uued nõud sisse, käisin koeraga jalutamas, panin suures toas mänguasjalaata kokkupoole ja üritasin matemaatika koduse tööga hakkama saada. Kell oli selleks hetkeks 00:14 ja mu mõistus lihtsalt enam ei võtnud.
Viimases ülesandes on mingi viga sees ja ma ei suuda seda üles leida. Ahhh, esitan niimoodi, ma ei oska seda parandada.

Minu eilne üritus matemaatika õpimapp kokku saada (tuleb hindele esitada)

Lisaks matemaatika kodusele tööle, mille esitamistähtaeg on täna, on täna veel ka matemaatika arvestus ja inglise keeleks tuleb ette valmistada loetud raamatu tutvustus. Ja homme on eesti keeles arvestus ja siis neljapãeval on inglise keeles perioodi viimane arvestus.
Mina ei tea, kes minu eest sel nädalal trenni teeb. No, pole aega lihtsalt.

Hommikupoole on asjatoimetusi beebiga, kuna ta toas enamasti väga pikalt ei maga. See tähendab, et 11 paiku me jalutame paar tundi, tuppa tuleme nii 13 paiku. Siis ma teen süüa, sest suurem laps tuleb ka koolist, siis me sööme ja ongi kell 15. Siis hakkan ma kooliasju kokku panema ning üritan ennast nii korda teha, et ma võõraid ei ehmataks, ja kell 16 algabki juba kool.




Koolist jõuan tagasi 19:30. Ideaalis ma siis ka õpiksin, kuid see on see aeg, mil beebi tahab oma emaga ka koos aega veeta ja nii me siis istume ja mängime ta mängumatil. Siis tuleb õhtune vann ja ongi juba aeg minna magamistuppa voodis edasi tagasi sõeluma (tema magamajäämisrutiin).

Ja ongi juba järgmine päev.

Blogima ei jõua ka enam. Mõtteid on nii palju, kuid mul ei teki nii piisavalt palju vaba aega, et ma suudaksin oma mõtted loogilisse järjestusse seada ning üles kirjutada. Ikka kipub sada mõtet korraga tulema ning blogima hakates kaovad need mõtted kogu selle segaduse sisse ära.

Mõnikord ma jõuan õhtu lõpuks voodisse ja siis meenub mulle, et mul on veel vaja kohustuliku kirjanduse lugemisega ühele poole saada ja lausa nutt kipub peale. Tahaks niiiiii palju, aga ei jõua. Ei ole piisavalt tunde ööpäevas.

Mehis Heinsaar "Artur Sandmani lugu"

Ilmselgelt võib asi olla ka selles, et ma ei oska oma aega planeerida, kuid see aasta beebiga on minu mõistuse ja loogika nii ära hekseldanud, et ma ei suuda ratsionaalselt mõelda.

Tegelikkuses ei ole asi päris tuksis, kuna koolis läheb mul endiselt hästi. Näiteks eile saime me tagasi eelmise nädala hinnatud arvestused eesti keeles ja matemaatikas ja mul polnud kummaski ÜHTEGI viga. Päriselt. Matemaatikas olin ma ainus, kes sai maksimaalsed punktid pluss 3 punkti lisaülesannete eest :) #justsayin


Mu abikaasa väidab, et ma olen lollakas, et niimoodi punnin. Ma võiksin vabalt lõdvemalt võtta seda asja, kuid ma nagu ei oska. Kui juba, siis täiega.
Kõige naljakam on see, et ma isegi ei tea, miks ma neid hindeid nii taga ajan, kui mul juba 12. klassi hinded olemas on. Mu töid hinnatakse, kuid mulle Täiskasvanute Gümnaasiumis hindeid ei panda, kuna mul on hinded juba olemas. Inglise keele õpetaja juba uuris, et kas ma üldse tahan arvestustel käia. Muidugi tahan, ma ju tahan teada, mis tasemel ma olen. Mul on plaan eksamil niimoodi rokkida, et paha hakkab :D

Trenniga on nii, et mu plaan iga nädal vähemalt 3 trenni teha on siiani päris edukas olnud.
Eelmisel nädalal tegin teisipäeval kodus kõht/käed trenni võimlemispalli ja hantlitega. Tõdesin taaskord, et mul on ikka raskemaid hantleid vaja.
Neljapäeval käisin jõusaalis jalgadele ja tuharale valu andmas. Seekord andsin ikka sellist valu, et peale tuttavate masinate läbi tegemist tundsin, et jalg juba väriseb all.


Läksin venitamis/vabavõimlemisalasse, et venitada, kuid selle asemel tegin veel kangiga kükke, sangpommiga sumokükke pinkidel ja kummilindiga erinevaid harjutusi tuharale.
Peale venitamist oli kogu alakeha tuline. Trepist sain alla puhtalt jumala armuga. Päriselt.
Järgmine ja ülejärgmine päev oli liigutamine võrdlemisi vaevaline. Lausa naer tuli peale, kui vibalikult ma liikusin oma hellade tuharate ja reitega :D

https://i.imgur.com/rJ00HHG.gif

Minu puhul aitab lihasvalu vastu kõige paremini sörk/jooks. Õnneks oli laupäeval Novembrijooks ja sain oma lihased normaalseks joostud.

Novembrijooksul jooksin 5 km netoajaga 27:13. Raske oli, nagu jooksuüritused ikka. Jooksin end alguses veidi kinni ja siis lihtsalt üritasin ellu jääda ja finishisse jõuda.

Natukene nagu suremas, mis? Seal oli pikk tõus. Päriselt!


Foto: Ardo Säks


Selleks aastaks on jooksuhooaeg lukus. Ma äkki veel lähen mõni päev jooksma ka, kuid see on pigem selline mõnus kulgemine, kui jooksmine.

Tegelikkuses on asi nüüd nii, et oleks viimane aeg tänaseks matemaatika arvestuseks õppima hakata, seega tõmban otsa nüüd kokku. Hoidke mulle pöialt!